PÖFF ⟩ Teile räägitakse miljonite lugu

Filmi «Ankeet» režissöör on Aljona Suržikova. FOTO: Filmikaader

Kui on võimalik küsida autorilt endalt, mida ta oma teosega öelda tahab, tuleb seda teha – ehkki Aljona Suržikova film «Ankeet» kõneleb enda eest ise ja selles võivad kõik vaatajad isiklikult veenduda.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Mulle on alati olnud tähtis tõestada inimestele nagu minu õde, kes lõpetas kooli hõbemedaliga, või klassiõde Julia (üks filmi viiest tegelasest), kes on hästi andekad ja targad, ent kes on alatasa solvunud – nad võtavad isiklikult, kui mingid rumalad poliitikud neid solvavad –, et meil on kõik hästi,» rääkis Suržikova. «Eesti on veel nagu väike laps – riigiks saamine võtab ju aega. Mõned asjad, mis tunduvad arusaamatud, on osa riigi ja ühiskonna kasvuvaludest. Me kasvame koos ja õpime koos.

Peab olema ise aktiivne ja tegema seda, mida ihkad. Pole mõtet mõelda, et kuskil on parem kui siin, kus on sinu kodu. Pole mõtet kuskile ära joosta. Ütlen alati ka oma lastele, et õppima võib mujalegi minna, aga kodu on ikka kodu – siin on alati parem. Ja kuskil mujal maailmas pole nii häid võimalusi, kui on Eestis. Kui elad väikses ühiskonnas, võid ükskõik mida teha, sul pole nii suurt konkurentsi, sul pole nii palju raskusi. Kui sul on hea idee, toetab sind kogu maailm,» lisas režissöör. Tema jutt pole mingi õõnsa integratsiooniprogrammi katteta mesijutt, vaid ta on selle tõdemuseni oma 38 eluaasta jooksul ise kasvanud.

Täispikk dokumentaalfilm «Ankeet» kulgeb hoogsalt ja kergusega. Lugu jutustatakse Suržikova viie klassikaaslase kaudu, igaüks oma iseloomu ja saatusega, kellest neli on jõudnud oma eluga Kambodžasse, Moskvasse, Berliini või Stockholmi ja viies töötab Eestis kõige kõrgemal tasandil julgeoleku alal – kaitstes nii siia saabunud paavsti kui ka meie oma presidenti.

Mõni režissöör oleks seesuguse kujundi pidanud leiutama, aga Suržikova leidis 11 aastat tagasi päriselt oma kooliaegse kaustiku, kuhu klassikaaslased on omal ajal kirjutanud, kuidas nad elu näevad – sellise Facebooki või VK (Facebooki Vene versioon) analoogi ajast, mil lapsed ei istunud veel päevad läbi nutiseadmetes. Viie aasta jooksul on režissöör lennanud mööda maailma ringi ja oma klassikaaslasi portreteerinud.

18.11.2020 20.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto