N, 2.02.2023
Urve Palo: Pooldan väga, et inimesed abielluksid
Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus. Foto: Tairo Lutter
Priit Pullerits
Urve Palo: Pooldan väga, et inimesed abielluksid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 17

Need sõnad neli korda ministriametit pidanult kehtisid tema aja kohta valitsuses, nagu kehtivad küllap nüüdki: «Kui konkureerivad erakonnad võtavad sinu vastu sõna, tuleb seda üldjuhul võtta komplimendina. Järelikult jääd jalgu, oled ohtlik, ja nad üritavad teha kõik, et sind maha tampida. Kui sa jalgu ei jää, kui opositsioonil on sinust ükskõik, siis nad ei viitsi üldse sinu teemal sõna võtta.»

Kui nüüdsetes ja äsjastes põnevust tekitavates küsimustes keegi pädevalt ja elukogenult sõna sekka võiks öelda, oleks üks sellistest kindlasti Urve Palo, kes on neljal korral pidanud ministriametit ning enne seda juhtinud keerulistel aegadel suurt ettevõtet – nagu ta juhib praegugi, kaks aastat pärast poliitikast taandumist.

Ministrikohalt omal soovil ära minna – Palo teab, kuidas see käib.

Taluda ajakirjanduse ja opositsiooni korraldatud nüpeldamist – Palole samuti tuttav tunne.

Mis moodi ületada ühiskonnas süvenenud lõhesid – Palo on pidanud sellega tegelema.

Koroonaajal mitmesaja töötajaga ettevõtet elus hoida – Palo on pidanud ka sellega vaeva nägema.

Ja kirgi küttev kevadeks kavandatud referendum – Palol on muide ka abiellu jõudmise teemal isiklikku kogemust jagada.

On selline ütlemine, et kui tahad elus olla õnnelik, siis tee seda, mis sind tõeliselt erutab ja tiivustab. Kas olete elus oma suurima elevusetekitaja üles leidnud?

Olen. Aga see ei ole üks asi ja see muutub ajas.

Olen kogu aeg järginud suurtes otsustes südame häält, olgu abikaasa või töökoha valikul. Nii sai kunagi otsustatud ka erasektorist poliitikasse minek. Mul oli väga mugav töökoht, olin hinnatud, hästi tasustatud ja kui tuli pakkumine minna poliitikasse, ütlesin algul ei. Sest mul oli kõik nii hästi. Milleks turbulentsi juurde tekitada? Aga lõpuks ütlesin jah, sest südame hääl ütles, et tuleb minna.

Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus.
Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus. Foto: Tairo Lutter

Elus peab olema midagi stabiilset – kui hästi läheb, siis järgmine aasta tähistame 25. pulma-aastapäeva –, aga tööalaselt meeldivad mulle suured väljakutsed ja just ettearvamatus. Kui kõik on rahulik ja korras, hakkab mul igav.

Poliitikast äratulek oli täpselt samasugune otsus. Kõik oli hästi, stabiilne, tõenäoliselt oleks mind riigikokku tagasi valitud, kui oleksin valimistele läinud. Ometi tundsin juba mõnda aega, et poliitika ei paku mulle enam excitement'i [elevust], ja kui ei paku, ei ole mul ka teistele palju anda.

Lahkumine poliitikast oli nagu hüppamine musta auku. Mul ei olnud uut töökohta välja valitud, polnud aimugi, mis minust saab. Ometi tundsin, et pean seda tegema. Vana ütlus, et kui tahad hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla, siis oled õnnelik inimene, vastab tõele. Kui enam nii ei ole, tuleb teha muutus.

Sulgeda enda järel uks, teadmata, kas järgmine uks üldse avaneb ja kas selle üles leiad, näib riskantne samm. Kas te paanikasse ei sattunud?

Mind aitas sisemine teadmine, et lahkumine on õige otsus. See [teadmine] kummitas mind. Olin ka erakonnas mitu korda öelnud, et tahan poliitikaga lõpetada, aga kogu aeg tuli midagi vahele, et tee see või teine asi veel ära.

Poliitikasse tulles teadsin, et ei tule sinna rohkem kui kaheksaks aastaks. Jäin sinna isegi kokku kaheteistkümneks aastaks. Aeg lendab halastamatu kiirusega. Miks ma ei tahtnud kauemaks jääda? Sest kui jääd kauemaks, tekib oht, et muutud erakonna ja valijate pantvangiks.

Urve Palo lahkumas 2018. aasta juulis ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri kohalt. Tema kabineti uksel (vasakul) kantsler Merike Saksa kingitud kassikuju, millel on kiri: «Hilinen alati, aga olen ka ootamist väärt...» Palo sõnul on see vihje elegantsele hilinemisele, mis kipub temaga mõnikord kaasas käima. Aknalaual paremal kolm aastat tagasi India naiste konverentsilt Delhis peaettekandjana tänutäheks saadud naisekuju.
Urve Palo lahkumas 2018. aasta juulis ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri kohalt. Tema kabineti uksel (vasakul) kantsler Merike Saksa kingitud kassikuju, millel on kiri: «Hilinen alati, aga olen ka ootamist väärt...» Palo sõnul on see vihje elegantsele hilinemisele, mis kipub temaga mõnikord kaasas käima. Aknalaual paremal kolm aastat tagasi India naiste konverentsilt Delhis peaettekandjana tänutäheks saadud naisekuju. Foto: Liis Treimann

Mida see tähendab?

Mõtlesin kohe alguses, et niikaua kui mul on tunne, et võin otsustada ja käituda nii, nagu mina paremaks pean, on okei seda tööd teha. Minu arvates on poliitiku suurim vaenlane hirm kaotada oma positsioon, hirm mitte saada tagasivalituks; kui südames tahaks teha või öelda midagi, aga ei saa, sest äkki kaotan osa valijaid. Samamoodi ka hirm pahandada erakonna võtmefiguure ja riskida, et järgmistel valimistel kaotad valimisnimekirjas hea positsiooni. Kui sellised hirmud tekivad, siis muutudki pantvangiks. Ma kindlasti ei tahtnud, et minuga nii juhtub, ja õnneks ka ei juhtunud.

Ega Fenixi kasiinoketi juhi koht saa olla kerge, sest mullune kahjum oli ligi kolm miljonit eurot, lisaks olete turul number kaks ning number kahe positsioon on alati peaaegu lootusetu, et esimesele järele jõuda. Kui suurt stressi see tekitab?

Ei tekita. Sest teadsin seda kõike ette. Oleks ma tulnud tööle kuhugi, kus avastan kohapeal, et olukord on selline, siis tõenäoliselt tekitaks.

Oleme kõvasti edasi liikunud, turuosa juurde võtnud. Kuigi see aasta tuleb ka kahjum – kaks ja pool kuud olime kevadel kinni, samas inimesed olid palgal, rendid tahtsid maksmist jne –, aga palju väiksem kui mullu.

Mul veab: kui midagi alustan, siis mingi jama tuleb (naerab), aga pärast läheb hästi. Näiteks kui sain 28-aastasena Isoveri juhiks, tuli juba samal sügisel suur nn Vene kriis. Majanduslangus oli ehitusturul 20 protsenti. Mõni päev ei müünud me mitte midagi. Mõtlesin noore inimesena, kas mina olen selles süüdi.

Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus.
Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus. Foto: Tairo Lutter

Aga sa õpid kriisidest väga palju. Mäletan, kui hiljem tuli jällegi ehitusbuum, kurtis üks noor kolleeg, müügijuht, et Urve, olen nii stressis: kliendid ei saa kaupa õigel ajal kätte, me ei jõua kaupa piisavalt kiiresti tarnida. Ütlesin: Ainar, jäta meelde see hetk, kui nõudlus on suurem kui pakkumine – see on mega, võrreldes sellega, kui on vastupidi. Naudi seda! Kui tuleb aeg, kus sul on kaupa palju, aga nõudlus väike, siis alles lähed stressi. Ja see aeg tuli, sest majandus on tsükliline. Küsisin siis Ainarilt, kas mul oli õigus. Oli!

Jõudsin rahvastikuministri kohal olla kolm nädalat, kui tulid aprillisündmused, pronksiöö. Olin tulnud ministriks erasektorist ja arvasin, et olen kõva töötegija, pühendunud, sitke. Alles siis sain aru, et ministri ja erasektori juhi pinge vahe on väga suur: ministril on pinget palju rohkem! Sul on oma valdkonna pinge, avalikkuse pinge; kunagi ei tea, kust tuleb jälle mingi nool; siis on opositsioon, teised erakonnad ja mida silmapaistvam oled, seda rohkem nooli nad su poole lasevad.

Ja ajakirjandus ka!

Jaa! Tulin hommikuti tööle ja küsisin meie PR-juhilt, kuidas läheb. Hästi läks siis, kui mitte midagi ei kirjutatud. (Naerab.)

Mäletan, kui sõitsin Estonian Airiga komandeeringusse. Istusin oma kohale ja magasin keset päeva lennukis juba enne, kui see õhku tõusis. Korraks tekkis pingelangus, sain puhata. Hiljem harjusin sellega ära. Ministriamet on kõva kool!

Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus.
Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus. Foto: Tairo Lutter

Aga miks te siis trügisite ka edaspidi ministrikohale, kui saite juba esimese korraga aru, et see töö on hull?

Ma olengi hull. Ärge nii kirjutage! (Naerab.) Ütleme nii, et mulle meeldib pinge. See käivitab mind.

Kogu see jutt ei tähenda, et ma kuidagi väga kurdaks või kahetseks poliitikas oldud aega. Ei, seda kindlasti mitte. Nendesse aastatesse mahub väga palju positiivseid emotsioone, omajagu häid kolleege ja sümpaatseid rivaale ning loomulikult ridamisi tegusid, mis päriselt muutsid elu Eestis paremaks.

Igavus tapab?

Ei tapa, aga tunnen, et hakkan siis kohe manduma. Ma tahaks kogu aeg areneda.

Kuhu? Miks peab kogu aeg arenema?

Tegelikult ei peagi. Aga uued kogemused hoiavad mind elus ja panevad silma särama. Kui sain majandusministriks, tuli kohe parvlaevade lugu: mul oli valida, kas korraldada üleöö teenuse osutamiseks hange või leppida järgmised kümme aastat taas monopoolsete hindadega. Ja siin Fenixis jõudsin olla alla aasta, kui tuli koroonakriis: ma poleks unes ka osanud arvata, et peaministri korraldusega pannakse kogu sektor kinni. Kaheks ja pooleks kuuks. See oli väga raske.

Urve Palo mullu sügisel, mil tema juhitav ettevõte kandis nime Fenikss Casino. Nüüd on selle nimi Fenix Casino.
Urve Palo mullu sügisel, mil tema juhitav ettevõte kandis nime Fenikss Casino. Nüüd on selle nimi Fenix Casino. Foto: Sander Ilvest

Mida mõtlesite – et mis siis saab?

Mõtlesin, et varem või hiljem avame uksed taas, ja keskendusin sellele, et olla avamise ajaks tugevam kui enne sulgemist. Me ei koondanud kriisi ajal ühtegi klienditeenindajat ning kuigi inimesed olid kaks ja pool kuud kodus, said nad selle aja eest kokku vähemalt 80 protsenti palgast. Muidugi oli riigi abi ja kiire reageering siinjuures tähtis ja suureks abiks.

Inimesi puudutavates küsimustes tuleb enne kümme korda mõelda ja alles siis lõigata. Usaldust luua on keeruline, kaotada lihtne ja tagasi teenida väga raske. Positiivset suhet hoida on kerge, kui kõik on hästi, aga usaldus tekib alles siis, kui kogetakse, kuidas ettevõte käitub olukorras, kus kõik ei ole nii hästi. Saame iga päev kõnesid, kus soovitakse meile tööle tulla, paljud seetõttu, et omad inimesed soovitavad.

Samuti oli tähtis hoida häid suhteid koostööpartneritega, rendileandjate ja hankijatega. Loomulikult olid üleval arved, mis tahtsid maksmist: võtsime ühendust, leppisime kokku, et väiksemad arved maksame ära, suurte summade puhul leppisime kokku maksegraafiku. Teada ju oli, et raha mõnda aega juurde ei tule. Pangaarvel tuli hoida mingit kindlat summat, sest palgad tahtsid maksmist. Meie hingekirjas on peaaegu 300 inimest. Meil oli tol ajal 21 mängusaali. Küsisime rendileandjatelt nullhinda ja vaatasime üle rendihinnad. Enamik tuli vastu. Kui partneritega on head ja usaldusväärsed igapäevased suhted, tulevad need kriisiolukorras kasuks.

Ja veel, head kriisi ei saa lasta raisku minna. Seda tuleb kasutada ettevõtte efektiivsuse suurendamiseks ja oma tegevuste ülevaatamiseks. Kasvades lähevad nii omanike kui ka töötajate ootused alati mõnevõrra ülekäte. Kevadel otsustasin sulgeda kolm mängusaali ja administratsioonis koondasime kolm inimest.

Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi, aga selle hinnaga, et mul tekkisid piltlikult öeldes maohaavad.

Tõsiselt?

Jah. Mul oli stressist tekkinud põletik, sest kaks ja pool kuud ei olnud mitte midagi positiivset. Kõik jutuajamised olid negatiivsed. Kellelegi ei olnud midagi head öelda. Rääkisin töötajate ja koostööpartneritega, et peame vastu. Aga ise ei osanud oma pingeid maandada, sõpradega polnud ka võimalik kokku saada – ma olen seltskondlik inimene.

Tol ajal ei saanud isegi aru, et nii raske on. Kui kõik sai mööda, tekkis pingelangus ja alles tagasi vaadates mõistsid, et kuramuse raske oli.

Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus.
Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus. Foto: Tairo Lutter

Kuidas nüüd, uue koroonalaine puhul võiks valitsus käituda?

Tagantjärele võib ju öelda, et kevadel reageeriti üle. Kas koole oleks pidanud sulgema ja ärisid kinni panema? Aga ma ei heida ühtegi asja ette, sest see oli uus olukord ja hirm oli suur, mitte ainult Eestis, vaid üleüldse. Tõenäoliselt oleksin ise samad otsused teinud, kui oleksin olnud valitsusjuht. Otsuste langetamiseks ju infot nappis ja olukord oli totaalselt uus.

Üldiselt võib öelda, et Eestis vastu võetud otsustes on mänginud tugevat rolli eestlaste talupojamõistus ja kaks jalga maa peal hoiak. Meil ei ole mindud emotsioonidega kaasa nii nagu paljudes teistes riikides, kus mõnel pool kehtestati koguni komandanditund. Praegu on ka ministrite sõnavõtud rahulikud, tehakse kõik, et hoida ärisid ja ettevõtteid sulgemise eest. See oleks majandusele halb: me ei jõua enam kinni maksta palgatoetusi sellisel moel nagu kevadel, ja kui ei maksa, oleks see katastroof. Lisaks, kui sunnid inimesed jälle koju, siis see stress ei mõjuta ainult vaimset tervist, vaid lõpuks ka füüsilist.

Mida arvate maskikohustusest?

Pakume maske külastajatele taasavamisest alates, aga inimesed üldjuhul ei soovi neid, väga harva kasutavad, ja sama on olnud töötajatega. Maskide teema on nii ja naa: on maskiusku inimesi ja on mittemaskiusku inimesi. Mina ei ole spetsialist, ei tahaks sõna võtta, aga ise olen selline, kes maski ei armasta. Kui näed, kuidas kõik kõnnivad maskiga ringi, tekitab see natuke creepy [kõheda, hirmutava] tunde. See ei ole normaalsus. Saan aru, et kui maskikohustuse otsused tulevad, peab neid järgima, aga sooviksin, et valitsus hoiduks maskide kohustuslikust nõudest nii kaua kui võimalik, sest seal on omad psühholoogilised tagajärjed inimeste mentaalsele tervisele. See on nagu ulmefilmis.

Teie ettevõtte juhtkonda kuulub kaheksa inimest, kellest ainult kaks on mehed. Kuidas sooline tasakaal nii paigast ära on?

(Naerab.) Võib-olla teen siin karmavõlga tasa. Olin seni kogu aeg olnud kollektiivides, kus naisi on maksimaalselt kolmandik või paarkümmend protsenti. Kui töötasin Isoveris, kus olid ainult mehed – üksnes raamatupidaja ja sekretär olid alguses naised –, hakkasin kahe võrdse kandidaadi olemasolu korral eelistama naist, et seda tasakaalu kollektiivis kasvõi natukene suurendada.

Järelikult diskrimineerisite mehi!

Ma pigem otsisin meeskonnas tasakaalu, näiteks jälgisin ka vanust. Et ei tekiks ühe vanusega inimesi. Võin oma kogemuse põhjal siiralt öelda, et mitmekesisus annab parema tulemuse. Kui ei ole üks sugu ja üks põlvkond, tekib arvamuste paljusus, mis on otsuste tegemiseks väga vajalik.

Olen alati eelistanud oma otsesesse alluvusse võtta inimesi, kes oleks minust vähemalt mingis osas targemad. Kui ei ole, siis mul ei ole teda vaja, sest ta ei anna midagi juurde.

Eesti suuruselt teise kasiinoketi Fenix Casino juht Urve Palo.
Eesti suuruselt teise kasiinoketi Fenix Casino juht Urve Palo. Foto: Sander Ilvest

Kas ühiskonnas on vaja võrdsust kas või nui neljaks taga ajada?

Võrdsust kui sellist pole minu arvates olemas. Seda eesmärgina omaette taga ajada ei ole mõistlik.

Usun neid, kes väidavad, et poliitikas ja äris peab naine mehest tunduvalt rohkem pingutama, et ennast maksma panna ja et teda tõsiselt võetaks. Kas olete seda samuti tundnud?

Võib-olla kõige rohkem poliitikas. Küll aga tekkis erasektoris teinekord koomilisi olukordi. Kuna ehitusmaterjale tootvas Saint-Gobaini kontsernis on enamik juhte mehed, tuldi esimesel korral, kui käisin nende ülemaailmsel koosolekul, mult küsima, kas olen kellegi assistent või turundusjuht. Järgmine kord seda enam ei küsitud.

Kui töötasin rahvastikuministrina, ei tundnud eriti, et mind ei võeta tõsiselt, kuigi valdkond oli mulle algul võõras. Ju integratsioon ja perede teema sobib naisele – pehmed teemad –, lisaks olin Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, järelikult tean ja saan selles vallas hakkama. Ma ei pidanud kogu aeg tõestama, et ma pole kaamel. Aga kui hiljem olin kolm korda majandusminister – valdkonnas, kus tunnen ennast hästi, mida olen õppinud ja kus olen pikalt töötanud –, jäin lõpuni tõestama, et ma ei ole kaamel. Vähemalt mulle tundus nii. Sest naine selles valdkonnas ei ole traditsiooniline ja liiati arvatakse üldiselt, et sotsiaaldemokraat ei tea majandusest midagi. Panin sageli tähele, et sotsiaaldemokraadi esitatud seisukoht mingil majandusteemal oli justkui jama, aga täpselt sama jutt reformierakondlase esituses huvitav ja õige. See oli väga frustreeriv, kui peab selliseid müüte murdma.

Mis on peamine, et ministrina vastu pidada ja hakkama saada?

(Mõtleb.) Tagantjärele on seda lihtsam öelda kui parajasti minister olles, aga pead hoidma joont, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Kui võtad asju ette, tekivad ühiskonnas automaatselt huvigrupid, kes on vastu ja on valjuhäälsed. Ajakirjandus on omakorda üles ehitatud nii, et negatiivsus müüb, ning meedia võimendab oponentide häält. Need, kes on poolt – tihti võib neid olla 95 protsenti või enamgi –, ei ütle aga midagi.

Kui konkureerivad erakonnad võtavad sinu vastu sõna, tuleb seda üldjuhul võtta komplimendina. Järelikult jääd jalgu, oled ohtlik ja nad üritavad teha kõik, et sind maha tampida. Kui sa jalgu ei jää, kui opositsioonil on sinust ükskõik, siis nad ei viitsi üldse sinu teemal sõna võtta.

Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus.
Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus. Foto: Tairo Lutter

Mul on veel üks põhjus, miks tahtsin poliitikast ära tulla: muutusin inimesena, ja mitte heas suunas. See on paratamatu, et ehitad endale justkui kesta ümber. Nägin, et muutusin sarkastiliseks, selliseks, kes ma varem ei olnud ja milline ma ei tahtnud olla. Aga amet tegi mu selliseks, sest muidu ei jää ellu. Kuid see ei ole meeldiv vaatepilt.

Nüüd olen hakanud seda kaitsekihti vaikselt maha lihvima, aga see ei lähe üleöö. Tahan olla elav inimene, ilma raudrüüta. Aga kui olla ministrina nn elav inimene, oled väga haavatav – seda võidakse suisa naeruvääristada, võtta kui nõrkust. Üks väga hea kaasminister, kellega olin viimases valitsuses ja kes ei olnud varem minister olnud, ütles mulle, et tead, Urve, ma arvasin, et ministriametis kasvab nahk järjest paksemaks ja võtad kõike lihtsamalt, aga tegelikult on vastupidi – sa tunned, et nahk läheb järjest õhemaks.

Kui tulin erasektorist poliitikasse, oli mul tohutult paks nahk, sest olin nii enesekindel, et saan hakkama, olen tubli ja tark ning miski pole võimatu. Kui hakkasid esimesed kriitikanooled tulema, siis mõtlesin, et oh, pole hullu. Aga mu nahka muudkui lihviti ja lihviti õhemaks. Võisin endale raudrüü ümber ehitada, aga see ei aidanud. Lõpuks, mäletan, piisas ebaõiglase kriitika puhul, olgu see tehtud nimme või info puudumise tõttu, piltlikult öeldes ühest puudutusest, kui sain juba haiget. Nahk oli nii õhuke, sest sa ei saa midagi positiivset tagasi. Ainuke positiivne asi on see, kui sind uuesti valitakse: siis saad nelja aasta tagant justkui korra aru, et teed vist õiget asja. Aga muidu saad neli aastat ainult kriitikat, hästi ei ütle keegi.

Ilmselt oli laevahange see aeg, kui teid halastamatult ja mõnuga peksti?

Jah, siis oli seda kõige rohkem. Tegin riigi heaks riigimeheliku otsuse, säästsin tohutu summa ja olin ikka paha. Tänuks selle eest kaebas ettevõtja [Vjatšeslav Leedo] mind isiklikult kohtusse. Ja riik ei saanud mind aidata. Ma võitsin, aga pidin käima läbi mitu kohtuastet, võtma advokaadi ja olema valmis maksma talle suuri summasid. Mis see tegi emotsionaalselt mu perele! Võin sellele ärimehele öelda, et kui ta tahtis mind kiusata, siis see õnnestus – ta tegi väga haiget. Mäletan, kui kohtulugu algas, läksin omaette ruumi ja nutsin kõva häälega. Kui ebaõiglane võib maailm olla!

Alles hiljuti tegi riigikontroll kogu selles saagas auditi. Ärimehel oli ju huvi vahtu üles kloppida, et jääks mulje, et midagi oli valesti. Riigikontrolli analüüsi väga selge tulemus oli, et hanke tulemus oli maksumaksjale kasulik. Järelikult olid tehtud otsused õiged.

Ajakirjandus käsitles ka teid laevasaaga ajal väga ründavalt.

Jah, väga. Esiteks pani vastaspool oma PR-masina tööle, ajakirjanikele söödeti ette valeinfot. Ega seda infot eriti analüüsitud – ettevõtja ju ei valeta. Teine asi oli maailmavaateline. Kui oled poliitik, pead alati kahjuks arvestama sellega, et sa meeldid väga väiksele osale ainuüksi sellepärast, et oled suure osa arvates vales erakonnas. Meeldid ehk kümnele protsendile, 90-le ei meeldi. Sellega tuleb lihtsalt elada ja seda mitte südamesse võtta. Aga seda on lihtsam öelda, kui oled poliitikast väljas.

Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus.
Urve Palo Oksana Tanditi kevad-sügismantlis Tallinnas Kadriorus. Foto: Tairo Lutter

Mind on alati pannud imestama, mis pagana sots te olete, kui olete juhtinud ühte suurt ettevõtet ja nüüd juhite teist. Tüüpiline kapitalist, vereimeja!

Minu arust on Eesti ühiskonnas vääriti mõistetud, kes on sotsiaaldemokraat. Saab olla ettevõtte juht, traditsiooniline kapitalist, eesmärgile pühendunud, ja samas olla sotsiaalselt tundlik. Need kaks ei välista teineteist. Tänapäeva maailmas räägitakse järjest rohkem oskusest motiveerida ja väärtustada inimesi ning pöörata tähelepanu sellele, et ettevõte oleks sotsiaalselt vastutustundlik. Minu sotsiaalne tundlikkus on tulnud ilmselt lapsepõlvest. Olen maal üles kasvanud, suurema osa ajast kasvatas mind ema üksinda, olen näinud rasket elu.

Kunagi ütlesite Indrek Saare kohta, et ta sobib pigem EKRE esimeheks, ja seda mäletatakse. Kas liiga palju ei ole igasugustest ütlemistest kinnivõtmist, nende suureks puhumist, lõpmatuseni nämmutamist?

Seda erakonnasisese võimuvõitluse käigus öeldut on ilmselgelt ülehinnatud ja -eksponeeritud. Kui aga rääkida praegusest meediaruumist, siis igasugustest ütlemistest kinnivõtmisega on minu silmis liiale mindud.

Varem, kui olin rahvastikuminister, oli vastandumist ühiskonnas rohkem rahvuste põhjal: meie, eestlased, ja teie, teised. See polnud sugugi hea, kuid nüüd vastanduvad eestlased omavahel. See tähendab, justkui ühed eestlased on õiged ja teised ei ole õiged. Meie võime nii mõelda ja teie peate mõtlema ka nii nagu meie, ja kui te ei mõtle nii nagu meie, olete halvad. Selline käitumine võimendus siis, kui Jüri Ratas pani kokku oma esimese valitsuse. Reformierakond hakkas sisepoliitilise võitluse käigus kahjustama Eesti mainet, andes välismeediale intervjuusid, et nüüd on Eestis kommunistid võimul ja midagi hullu hakkab juhtuma. Eestlastest koosnev valitsus oli järsku vale! See jätkus, kui pandi kokku praegune valitsus. Siis tulid koguni tänavatele plakatid, et valitsus on vale, seda ei tohi olla. Mida muud see teeb, kui lõhestab. Ei saa öelda, et ole salliv, aga samal ajal olla oma sõnumis mittesalliv.

Kas lõhestatust on üldse võimalik likvideerida? Või vähemalt kitsamaks tõmmata?

Mulle meeldis väga-väga Ameerika uue presidendi tsitaat, kirjutasin selle isegi välja: «Selleks et edasi liikuda, peame lõpetama oma vastaste kohtlemise vaenlasena.» Ka praeguses Eestis näeme paraku liiga sageli, et kui oled teisel arvamusel, oled vaenlane ja su arvamus on igal juhul vale.

Hea näitena võib tuua nüüdse peaministri – tema tegeleb kooshoidmisega. Jah, ta on saanud kriitikat selle pärast ja tema kooshoidmise oskust ja tahet on ka kuritarvitatud. Kui oled peaminister või president, pead hoolitsema kogu Eesti eest, pead kuulama ka teisi valijarühmi, mis on nende mured. Sa ei saa öelda inimesele, et ta tunneb valesti või et tal on vale mure. Talle on see päris ja nii tuleb seda ka võtta.

Lõhe jookseb ju läbi rahva, mitte ainult poliitikute vahelt!

Aga poliitikud annavad tooni. Rahval ei ole sellist tribüüni. Rahvas arutab rohkem köögilaua taga.

Meil on üks teatud raadiosaade, kus kaks inimest saavad nädala lõpus kokku ja elavad oma pingeid välja, justkui unustades ära, et nad ei ole kodus köögilaua taga, vaid eetris. Kui oled teatud ametipostil, tasub ikkagi mõelda, millist tooni sa oma jutuga annad. Samuti tasuks ajakirjandusel hoolega mõelda, kas nad lähevad sellega kaasa, mida kõnelejad ju tahavadki – et neid tsiteeritaks. Kui eraraadio nädalavahetuse köögilauajuttu sellisel moel ei võimendataks, siis võib-olla ei oleks nii huvitav seda juttu ka ajada. Mina igatahes ei soovi terve pühapäeva igal täistunni uudistesaate esisõnumina kuulata, mida samal hommikul keegi väikese raadiojaama saates arutas.

Teie kui abieluinimese käest tahan küsida abielureferendumi kohta. Sellest üles kistud tüli tegelik põhjus on ju see, et osa kardab, et referendumil öeldaksegi niiviisi, nagu on seaduses kirjas, et abielu on mehe ja naise vaheline asi. Mis seisukohal teie olete?

Selge on see, et referendum ei ühenda, vaid lõhestab – sellest on kahju.

Kuidas see saab lõhestada, kui küsitakse selle kohta, mis on nagunii seaduses kirjas?

Referendumile eelnevad diskussioonid lõhestavad. Ma isiklikult arvan, et parem, kui seda referendumit ei toimuks, aga kui see toimub, olgu juba ruttu ära, et sellele eelnevat perioodi, kus saaks poliitilist vahtu lüüa, oleks vähem. Ühelt poolt ihkavad need, kes tahavad referendumit teha, sealt poliitilist võitu saada. Sama kehtib erakondade kohta, kes praegu allkirjade kogumisega tegelevad. Minu silmis ei ole see ka muud kui poliitilise profiidi võtmine. Mõlemad pooled jälle kaugenevad üksteisest, mitte ei lähene.

Mulle meeldiks väga, kui räägiksime hoopis muudel teemadel, mis tegelikult on tähtsad: et meil abiellutakse vähe, et üle poole lastest sünnib peredesse, kes ei ole abielus, et pool abieludest lahutatakse ja lapsed kannatavad. On ju tehtud uuringuid, et abielu mõjub mehele väga hästi ja abielus mees elab kauem, on tervem, on rikkam ja õnnelikum. Minu meelest vägagi teema, millest rääkida: kuidas julgustada abielluma ja suhet hoidma.

Ma pooldan väga, et inimesed abielluksid, kui nad on teineteist juba leidnud ja pere loovad. Olen visanud nalja, et kallid mehed, kui teil on juba lapsed ka, siis kui kaua see katseaeg kestab!

Kui mehed ei taha abielluda, siis äkki võtavad naised eeskuju teilt? Kuuldavasti olite just teie see, kes tegi oma mehele ettepaneku abielluda.

Nii oli, aga kas on see üldse tähtis, kes selle esimesena välja ütleb, kui lõppude lõpuks on see ju mõlema ühine otsus. See tuli mul täiesti eksprompt. Olime paar aastat koos elanud. Oli üks unine pühapäeva hommik, meil lapsi veel ei olnud, mõtlesime, mida päevaga peale hakata. Ma ei tea ise ka, kust see tuli, aga ütlesin, et kuule, mis sa arvad, kui abielluksime. (Naerab.) Täpselt nii oligi! Janek ütles, et jah, abiellume! Võtsime paberilehe ja hakkasime koostama nimekirja, keda pulma kutsume.

Kas abiellumine andis teile kindlustunde?

See näitab pigem väljapoole, et oleme otsustanud koos edasi minna. Minu arvates on see ka lastele oluline, et on ühine perekonnanimi, mitte et ema on Kuusk ja isa on Mänd.

Ega keegi tea, kuidas elu tulevikus läheb. Aga abiellumine on märk, mis kinnitab, et praegu oleme nii otsustanud, oleme loonud pere, meil on lapsed või tahame lapsi saada ja usaldame üksteist.

Märksõnad
Tagasi üles