Peegelpildis küsimärk juhatab tumedatesse paikadesse

M. W. Craven, «Nukumäng». FOTO: Raamat

Andmed ei valeta kunagi – muster on alati olemas. Kui mustrit ei näe, muuda perspektiivi. Sellistel seisukohtadel on Matilda (Tilly) Bradshaw, ebatavalise mõistuse ja kahe doktorikraadiga Riikliku Kriminaalameti analüütik. Seersant Washington Poe jaoks sai matemaatika otsa siis, kui numbrid tähtedega asendati, samas jäävad standardid «Juurdlusmeeskonna juhi käsiraamatus» tema jaoks ebaharilikke kuritegusid lahendades liiga kitsaks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Võluvalt naiivne Tilly ja sünge olekuga Poe on sarnasemad, kui arvata võiks. Mõlema voorused, aga ka vajakajäämised sotsiaalses suhtluses on huvitava sõpruse ja toimiva koostöö aluseks. Oma karvase panuse annab sellesse ka Poe springerspanjel Edgar.

Jõhkra ja õõvastava mõrvaloo keskmes on sotsiaalsest eliidist pärit ohvrid, kellel esmapilgul ei näi olevat mingit ühisosa. Intelligentne mõrvar mängib nii ohvrite kui ka politseinikega nagu marionettnukkudega, kuid mänguilu naudib ka saatus. Justkui liblika tiivalöögist hakkab väikesest detailist hargnema keerulise, mõistatuste- ja detailirohke politseikrimi põnev ning kaasahaarav lahendus.

Peadmurdvas juhtumis on oma arvestatav roll elegantsel ja müstilisel sümbolil, punctus percontativus’el peegelpildis küsimärgil, liblikaefektil, välistamismeetodil, teoreetilisel matemaatikal, Kuramoto mudelil, kuid ka müstilistel kiviringidel, kummituslikul minevikul ning salapärasel postkaardil. Lahendusele orienteeritud Tillyl on õigus, öeldes, et klaas pole ei pool täis ega pool tühi, vaid kaks korda nii suur, kui peaks.

20.11.2020 23.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto