R, 27.01.2023

Purpurtoogas Hando Runnel

Vallo Kepp
, kriitik
Purpurtoogas Hando Runnel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Hando Runnel FOTO: Ain Protsin
Hando Runnel FOTO: Ain Protsin Foto: Ain Protsin

Hando Runneli sünnipäevaks võiks läbi lugeda joonlaua ja pliiatsiga «kaks ühes» Runneli raamatut: «Väravahingede kriiksumist kuulnud» (edaspidi VHKK, 2008) ja «Hingedeaeg» (edaspidi HA, 2016). Esimeses raamatus jäi osa mõtisklusi võtmete puudusel õhku rippuma. «Hingedeaeg» annab Runneli-pärasele täiusetaotlusele tublisti lisa. Samas viitavad need kaks raamatut kirjaniku personaalsõnastike puudumisele meie kultuuriruumis ja autor on võtnud nõuks ise lünga täitmisele kaasa aidata. Pidin parema ülevaate saamiseks sisukordi täiendama väikese nime- ja sisuloendiga.

Muide, Hando Runnelilt polegi kogutud luuletuste köiteid, kui mitte arvestada esimese kümne luulekogu lausa kolme veergu kokku surutud trükist «Üheksaväerohi ehk Verbascum thapsus L», mis ilmus Vello Salolt paguluses 59-l A4-leheküljel. Aga neis kahes Runneli märksõnaraamatus võime kombata sõnade taha peidetud teemade tähtsust ka selle järgi, mis mõlemas raamatus kõneks. Aga alustame muretsemise tsitaadiga Häädemeeste suvelaagis 1980: «Ta armastab igal hommikul oodata päevakäske, neid käske, mis sunnivad teda tegutsema, mis sunnivad teda osa võtma kõiksugustest kampaaniatest – ja ainult sellise välise käsu järgi elades ta on minu meelest kaotanud selle, mis teeb inimese inimeseks – oma iseolemise. Ta ei ole enam tema ise.» (HA, lk 77) Täpselt nagu minu inimeseks kasvataja Rein Marani korduvad sõnad mulle Eesti Telefilmis assistendiks olemise päevilt! Tema nimetas nähtust «moonakamentaliteediks».

Põhiseaduse Assamblee (1991–1992) paiku muutub Runnel kohati kurjaks. Ta lausa peab Lennart Merile pihtima: «Esimest korda kuulsin Lennartit kõnelevat ka naistest. Kurtsin, et vahel teen oma intensiivsusega alluvatele nii haiget, et nad peavad nutma. Lennart ütles: saada mõni neist naistest minu juurde; ma pühin ta põsed kuivaks ja võtan oma erasekretäriks; ma tahan mälestusteraamatu kirjutada, mul on vaja kaks aastat» (VHKK, lk 265–266). Elamise intensiivsust kannustab ka põletav noa-arm ja see, mida täheldasin nüüd juba müütiliselt kauges Lundis Rootsimaal, kui elevil kirjandusest pajatav Bernard Kangro (1910–1994) muutus nähtavalt kivijäigaks mefistoliku pilguga eemalolijaks, kui jutuks tulid kirjastamisasjad oma võitlustega. Ja kindlasti raha kasvatavad rahapuud!

Märksõnad
Tagasi üles