Vikerkaar loeb. Nii täiuslik, et olematu

Layla ja Madžnun. FOTO: Erakogu

Kõige alus, algus ja ots on kaamel. Kui aastal 853 eKr pandi esimest korda kirja sõna «araablane», tähistas see kaameli seljas ratsutavat nomaadi. Kaamelil on araabia keeles sada sünonüümi; kaameli kui ilu etaloniga võrreldakse vaid eriti haruldasi kaunitare. Kaameli seljas kihutas poeet kõrbesse, kui pere temast ta elukommete tõttu lahti ütles – ja kaamelikaravane rüüstas ta seal, et oma pead toita. Kaamelisammude rütmis üksluiseid liivalagendikke läbides hakkas ta lausuma värsse – ja kõik araablaste komplitseeritud värsimõõdud on kõigest avaras kõrbes astutud kaamelisammu variandid.

Seda viimast ei ütle küll Alberto Mussa ega ka mina omast peast, vaid Essad Bey raamatu «Muhamed. Elulugu» (tõlkinud L. Metsar; Eesti Raamat, 2000, lk 22) sissejuhatavas osas, mis kirjeldab araabia kõrbehõimude elu enne islami teket, «teadmatuse ajastul» ehk just «Qāfi mõistatuse» sündmuste toimumisajal. Üpris vaimustav raamat, mille mõjul ma Mussa raamatut lugema hakates tükk aega maadlesin ähmase tuttavlikkustundega – paljugi Mussa kirevate lugude seikadest, aga veel enam tundetoonist sarnaneb väga Essad Bey esitusega. Ilmselgelt on araabia poeedid, nende kirglik ja verine kõrbeelu, kaamelite, märade ja looritatud näokeste lennukad ülistused, vahvus, suurustlemine ja surm köitnud paljusid autoreid ning andnud ainet rohketeks korduvateks kujunditeks.

Isegi kui neid teemasid käsitlev autor pärineb nii kaugelt nagu Brasiilia. Ent Alberto Mussa juured ulatuvad Palestiinasse, kolmanda põlve väljarändajana on ta õieti omaenda kultuurilise pärandi, mitte millegi eksootilise ega senitundmatu otsinguil. Nii et kui «Qāfi mõistatuse» ühe ajatasandi peategelane, päris juhtumisi autoriga samanimeline dr Mussa kirjeldab, kuidas ta mõistatuse lahendamiseks õppis klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte jne, võib ta üsna juhtumisi kirjeldada midagi autori enda uurimistööga sarnanevat.

«Qāfi mõistatus» on siiski läbinisti fantastiline luulelugu. See hargneb kahel tasandil – ühelt poolt kaasaegne uurija, kes soovib taastada kaheksanda, kaotsiläinud «ülesriputatud luuletuse»; teiselt poolt selle luuletuse looja, enam kui 1000 aasta tagune araabia poeet, kes osutub üksiti meie kaasaegse uurija kaugeks esivanemaks.

Ülesriputatud luuletustest saab pikemalt lugeda 2019. aastal ilmunud «Ebajumalate raamatu» (tõlkinud Helen Geršman ja Üllar Peterson) eessõnast ja kommentaaridest – nagu on oma Mussa-arvustuses «Kohtumine tundmatuga» (Sirp, 29.05.2020) maininud Janika Kronberg, kes ses osas mulle kahetsusväärselt vähe ütelda jättis. Nimelt oli teadmatuse ajastu araablastel, suurtel luulekunsti austajatel, kombeks kirjutada väga üksikud parimatest parimad luuletused suurtele mustadele vaipadele (või linikutele, või kaamelinahkadele) ning riputada need üles Meka musta kivi juurde. Ülesriputatuid on teada seitse; Mussa raamatu kangelane püüab taastada kaheksandat, oma esivanema loodut, millest pole säilinud mingeid jälgi.

See püüd viib meid mitmekesiste, kuid üldtüübilt kolme liiki jaotatud lugude keerisesse, millest vaid üks tüüp – araabia tähtedega tähistatud peatükid – tegeleb põhisüžeega, poeet al-Ġaṭaši kinnismõttelise eksirännakuga läbi kõrbe ühe veel looridest vabastamata näolapi otsinguil, kelle endale võitmiseks tuleb tal läbi teha mitmeid kahevõitlusi ja lahendada eponüümne Qāfi mõistatus. Teised kaks lootüüpi, nagu autor abivalmilt selgitab «Eelhoiatuses», on parameetrid, mis tutvustavad põhiloo tegelastega võrreldavaid kangelasi või sündmusi, ning ekskursid, mis võivad sisaldada võtit – või osa võtmest – Qāfi mõistatuse lahendamiseks. (Osa võtmest sisaldub ka peatükitähtede alla paigutatud, araabia keeles sama algustähega sõnapaarides, nagu ilu ja hullus; igavene ja tühi; pelgupaik ja haud jne.) Raamatu lugemisviise on seega mitu – kõige lihtsam oleks lugeda ainult peatükke, põhisüžee kättesaamiseks neist piisab.

Siiski oleks nõnda talitada üsna rumal. Parameetritest leiame kütkestavaid seiku poeetide ja kangelaste kohta – saades nt teada, kuidas lühinägelikkus suhestub satiiriga (lk 90–91) –, milleta oleks elu oluliselt vaesem. Ja ekskurssidest võib muuhulgas teada saada, et Ali Baba koopas ei elanud (peale Ali enda) mitte 40 röövlit, vaid hoopis 40 filosoofi – ja kui reetur polnuks üks neist endist, elaksid nad seal tänapäevalgi, sest «mitte ükski korrakaitseaparaat polnud nii suur, et oleks suutnud kinni püüda nelikümmend üks filosoofi» (lk 119). Või et «lõputu arvu jumalate seas on vähemalt üks, kes annab sulle andeks» (lk 109) – mis paremat kiitust polüteismile!

Ühesõnaga – «Qāfi mõistatus» on veetlev ja meeliülendav kogumik omavahel rohkem või vähem seotud lühipalasid, novelletlikke anekdoote või anekdootlikke novellette, kuidas keegi soovib. Ühtekokku moodustavad nad haarava terviku, kus nii mõnigi kord peab muige ja ninanuhatuse vahel pead vangutama ja imestama, kuis võib elu olla nii magus, halastamatu ja vaimustavalt irooniline ühekorraga.

Muide, looritatud näolapi omanik on Layla. Ei oska ma öelda, kuivõrd ta sarnastub araabia armulugude klassika, kuulsate Layla ja Madžnuni lugude Laylaga, kuid nii süvitsi ajalugu ja kirjandustraditsiooni kõnetavas tekstis ei saa nimevalik olla juhuslik. Madžnun käitus armastuse pärast kui arutu, ja parem pole ka poeet al-Ġaṭaš. Ent erinevalt Layla ja Madžnuni loost, mis lõpeb armastajate surmaga, väärib siin võimsaid sümfoonilisi taustapassaaže poeedi otsingute lõppvaatus, kus armastatu keset ratsanikerühma düüni tagant välja kihutab, viimast korda luuletajale otsa vaatab ja siis luidete taha kaob, just hetk pärast seda, kui tuul on loore kergitanud... Kuid ei, jäägu see, mida poeedi silmad siis näha said, siin varjatuks. Igaviku – või ajatuse – pimeda silma ees on lahendus igatahes eksimatult ainuvõimalik.

Jah, kas kaheksas ülesriputatu oli ikka olemas. Me teame, et jälgi temast pole. Aga kas ei tõenda just see kõige vaieldamatumalt tema olemasolu? Võime ju raamatus antud ekskursis naisest, kes peatas aja, lugeda, et «kõige suurem tõend mimeetilise tähestiku olemasolust on see, et tänapäeval ei leidu sellest ainsatki jälge» (lk 85), nii nagu pole jälgi ka tähestiku leiutaja kuninganna Zaynabi olemasolust. Või võtkem kõigile metafüüsilistele küsimustele lõpliku vastuse andnud filosoofi mõttekogumik, mis osutus «täiuslikuks filosoofiliseks teoseks, ülimaks traktaadiks, veatuks raamatuks. Nii veatuks, et seda ei saa mitte kunagi kirja panna» (lk 120). Kas saab veel kahelda?

Mussa romaan on mänguline, vaimukas, ainulaadne. Ehkki mõned kriitikud, nagu taas märgib Janika Kronberg, on pidanud seda «läänemaisest kirjandusest, eelkõige meile tuntud Euroopa ja Põhja-Ameerika kirjanduskaanonist» väljapoole jäävaks, näib mulle siiski, et mingi suhe, vähemalt kohati, on tal olemas kelmiromaaniga, aga ka hilisantiigi jutustustega. Ent määratlusele «kahe lõuna, Ladina-Ameerika ja Palestiina ehk... araabia kirjanduse dialoog» oleks raske vastu vaielda. Seda enam, et mõlemast nimetatust – eriti kui Ladina-Ameerikat kitsendada Brasiilia portugalikeelsele kirjandusele – on meil ju tõlkeid kahetsusväärselt vähe. Kui paljukest on eesti keeles Jorge Amado ja Daniel Galera, «Gabriela, nelgi ja kaneeli» ja «Verest nõretava habeme» vahel võtta? Rääkimata Palestiina araabiakeelsest kirjandusest, millest peale Mahmud Darwishi luulekogu «Meil on sõnadest maa» (eesti keeles 2011, tõlkinud A. Annus) mulle praegu ühtegi teost ei meenugi. Siin saaks ehk teiste seas aidata Kalle Kasemaa.

Arenguruumi seega on. Brasiilia kirjandusest ootaks järgmisi üllatusi, loodetavasti üha Leenu Nigu aina nauditavamas tõlkes. Mussa tekstist leiab tähenärija toimetajahing siiski ka mõne pisiäparduse. Näiteks mainitakse lk 38 «pulli kesk tasandeid», kui usutavam näikse «pull kesk tasandikke»; lk 43 osalevad piiskopid «konsiiliumites», mis tõenäolisemalt olid kontsiilid ehk kirikukogud; lk 102 antakse Bütsantsi tiitel vormis filarkos, ehkki õigem oleks otse kreeka algupärandist tuletatud fülarh; lk 139 on šaitān ajanud sõra kauni eesti sõna «aher» käänamise külge, kirjutades aheraid pro ahtraid.

Kuid kõik see on tühi-tähi, pelk tolm Džadāhi silma peal, tagatis, et tekst ei saaks kirjapanemiseks liialt täiuslik. Lõpuks jäävad poeet ja tema kaamel, nooltest tabatud loom langeb põlvili... ja aeg pöördub tagasi algusse.

Alberto Mussa

«Qāfi mõistatus»

Tõlkinud Leenu Nigu

Varrak, 2019

174 lk

Alberto Mussa, «Qāfi mõistatus». FOTO: Raamat
20.11.2020 23.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto