Tehisarmastusest tuumaenergiani ehk värske vaade VATis

«Tallinnville», osades Henessi Schmidt, Piret Krumm, Margo Teder ja Ago Soots. FOTO: Siim Vahur

VAT Teatri «Tallinnville» ei ole lavastus Tallinnast. Tõsi küll, kõigist maailma linnadest on Helen Rekkori loodud stseenide tegevuspaik sarnaseim just Tallinnaga, ent ei võrdu sellega. Tallinnville’i puhul üritatakse hoopis luua mudellinna, mille asukates kerkib esile kaasaegse ühiselu olemus ja selle probleemid. Lavastuse tutvustuses mahuvad need probleemid üldistavalt kolme märksõna alla: eros, error ja terror. Sõnamänguna kõlab see loosung teravalt – kas ka näitemänguna?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Tallinnville» moodustub üheksast lühiloost, mis, nagu öeldud, heidavad pilgu ühiselule linnakeskkonnas. On armastust, on segadust, on vägivalda. Ehkki igaüht neist lugudest võiks vaadelda ka iseseisvalt, sõlmitakse tegelased ja sündmused omavahel iselaadseks rägastikuks. Asjaolu, et suhete võrk ei kujune lavastuses lineaarselt, süstib vaatajakogemusse muide parajalt üllatusi. Näiteks saavad üheksanda looga punkti nii teine kui ka kuues, seitsmes aitab aga mõista viiendat. Pildi kokkupanek nõuab publikult teravat tähelepanu.

Kõik seosed pole samas kuigi sügavad. Mõni ühendus mõjub ka pelga vormivõttena ega too üksikusse loosse erilisi lisatähendusi. Tekstile kui tervikule annab Rekkori võrgupunumine ometi meeldiva järjepidevuse ja seotuse, mis laiahaardelises teemakäsitluses kohati puudu jääb. «Tallinnville’i» tegelasvõrgustik on nõnda võrreldav Tallinna elanike võrgustikuga: isegi kahel võhivõõral tallinlasel leidub tõenäoliselt mõni ühine tuttav või jagatud kogemus nagu tallinnville’lastelgi.

22.04.2021 23.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto