Leslie Laasner tegi oma esimese filmi. Multimees on seni sõiduvees ka muusika, kunsti ja reklaamiloojana. Esmaspäeval lendab laivi seitsmes sooloalbum, Utopia saab 13-aastaseks. Aga just film on see, mis Lesliele uut energiat annab – PÖFFil linastus tema debüütfilm «Kevin, EI!» Võtame ette teemad, mis täna õhus - ajakirjanik viskab märksõnad ja Leslie tulistab teksti. Keskseks teemaks kujuneb mürgine laiskus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aeg läheb aeglaselt

Kõik räägivad, et kiire-kiire ja aastad lendavad, aga mul läheb aeg kohutavalt aeglaselt. Ma ei tea, kuidas mul see nii on. Vaatan oma poega: «Mida, sa oled ikka veel neljateistaastane?! Kas sa suureks ka kasvad, sa oled juba sada aastat selline olnud?!»

Ilmselt on asi selles, et ma teen nii palju erinevaid asju ja päevades ei ole rusuvat rutiini. Tegemist on elajalikult palju, sisemine tung teha on suur! Kõik asjad elus olen proovinud mõelda endale mõnusaks. Et ei peaks vastumeelselt tööle minema, kõike vingumisega tegema. Tuleb ette ikka. Enam-vähem iga kogemus on hea. Millekski. Sõidan hobikorras motoringrada. Seal peab arvestama, et rüseled ka näoli asfaldil ja satud haiglasse teinekord. Imelik öelda, aga ka see on filmilikult huvitav kogemus. Viimati olid minuga koos palatis 16-aastane kutt ja 70ndates mees. Mõlemal juhtus õnnetus väga lihtsas igapäevaolukorras. Aga mina nagu otsiks neid vägisi. Kumbki neist ei sõitnud ringrada, aga neil oli olukord kehvem. Loodetavasti teil juba ok! Tervitan! Sealt oleks saanud juba uue lühika kokku. Koorus huvitav stoori. Kui sa ei ela, ei käi, ei tee, siis ideed ei tule su juurde lihtsalt! Mina ei otsi kunagi inspiratsiooni, mõtted ronivad ise pähe. Ma isegi põgenen selle neetud inspiratsiooni eest, sest ma ei jaksa kõike seda mingiteks tükkideks vormida, aga kahju on nagu ka neid niisama vedelema jätta nagu vanu rehve metsa alla. Mina olen lihtsalt tehnik, kes need üles kirjutab. Aga jah, kõike on elus nii palju, et aeg seisab. Tunnen, et olen saja-aastane. Mitte füüsiliselt, vaid kogemustelt. Füüsiliselt ma olen endiselt 18 loomulikult, hahah.

Sõnadega ei osata sõita

Inimesed ei anna endale kohati aru minu meelest, mis jõud on sõnal, eriti kirjutatud sõnal. Sõnade loopimine on sama ohtlik nagu granaatide pildumine. Ma ise olen ka palju eksinud. Laulda on lihtsam, maalida saab ümber nurga, ükskõik kuidas kujutada, aga must-valged tähed on väga teravad. Sõnade pildumisel võivad olla katastroofilised tagajärjed, kuigi me nimetame seda tehniliselt sõnavabaduseks ja milleks kõigeks. Tehniliselt võttes ongi kõik väga lihtne. Sõnadega tulistamine on uus terror, kommentaarium ei ole seni nõudnud relvaluba. Keegi ei tee sulle enne psühhotesti. Koolitulistamine ja halb ajakirjandus on minu silmis üks ja sama asi. Asjad muutuvad. Aga aeglaselt ja üle laipade. Viirussurmad hirmutavad kõiki, aga enesetapud, olgem ausad, ei huvita nagu kedagi. Aga neid on meil rohkem. Pole nagu kellegi probleem. Aga võib-olla kihutas viimase kuuli välja just sinu lollakas lause.

Kollase ajakirjanduse toimimisest saan ma tegelikult aru. 90ndatel varastati meeletult automakke – miks? Sest inimesed tahtsid neid osta! Kui neile poleks turgu, siis keegi neid ka ei varastaks. Inimesed loovad ise konteksti. Lugeda lehest, et kellelgi läheb halvasti, tekitab vist hea sooja tunde. Tegelikult on asi laiskuses: kui ei viitsi õppida, teha, pingutada, võtta oma elust maksimum, leida endale nii palju tegevust, et iga õhtu poolsurnuna voodisse langed, siis ongi aega üleliia, et kommenteerida teiste elusid ja luua viiruslikke teemasid, mida peab ministeeriumi tasandil lahendama. Palju halba algab mõttelaiskusest. Selline lõtv sültjas asi, mis vedeleb iga nurga peal. Ma pole ise ka mingi sportlane, böäh, hoidku selle eest, ja ma võiks ka enda kohta tegelikult öelda, et olen jõhker laiskvorst. Aga kurat. Tuleb ennast kohustustega katta, siis ei jää aega mingiks täiesti haigeks asjaks.

Leslie Da Bassi seistmes sooloalbum jõuab kuulajateni esmaspäeval. FOTO: Inga Vatsk-Laasner

Restarti oli vaja

Koroonapomm pole lõpuni halb, maailm vajas ammu mingit restarti. Inimesed pole valmis seda vabatahtlikult tegema. Kõik läheb kuidagi tasakaalust välja: lennupiletid on nii odavad, et haarad lõunamaareisi nagu burksi. Katastroofiline on lennata ja läbustada igal pool, kus pähe tuleb. Reis peaks olema midagi erilist, millest sa unistad, valmistud, võitled selle nimel või lähed jalgsi, läbi maade ja kultuuride, neid austades. Lõpuboss. Täitsa lõpp, kui hea meel mul oli, kui ükspäev enam lende ei toimunud. Lihtsalt korraks nagu. Kui iga inimene lendaks ja tarbiks poole vähem, läheks maailmas kõik juba paremaks. See uudis, et CO tase maailmas langes, oli ju tegelt äge. Minu jutus on palju vasturääkivusi, sest ma ise kräunutan päris palju tehnikat, millel on sisepõlemismootor. Kui ringrajale minek, siis lendan välismaale ka lennukiga kohale. Aga reisin tihedamini autoga. Ja vähem ka. Mõtlen ja teen seda kõike nii vähe kui võimalik. Kõik elementaarne, prügisorteerimine, söök, vesi, elekter, ostud, asjad. Kõik sinna juurde. Tuleb mugavus ja laiskus lihtsalt endast välja peksta. Kui kusagil kulutan, siis mujal tõmban kokku. Tasakaaluks.

Mul oli eluunistus reisida Ingaga Maldiividele, see oli meile kogu aeg liiga kallis ja kauge. Ükskord ostsin selle reisi talle sünnipäevakingiks lihtsalt ära. Ja lõpuks. Meile ei meeldinud see! Sain aru, mis see tegelikult endast kujutab – jah, imekaunis loodus, aga kõrval on prügisaar, täis plasti. Kõik kaugelt kohale tassitud veinid, lennukid, turistid, megareostus, Bundesliga jalgpallurid, hiina miljonärid, droonid pinisevad pea kohal 24/7, keegi torkab selfikepiga silma peast, see polnud üldse tegelikult enam see unistus. Mõtlesin, et kõiki unistusi elus ei peakski täitma! Unistus on ilusam kui asi ise.