Ene Kallas: uskuda või mitte uskuda?

Ene Kallas. FOTO: Konstantin Sednev

Paar päeva tagasi sain aru, et kesklinnast trammiga sipsti Koplis ära käia on mõnikord mission impossible (võimatu ülesanne). Ulgutallinlane, nagu ma olen. Ulgutallinlane – tööpagulane, kes elab kusagil mujal kui Tallinn. Miks Tallinn? Tallinn on paraku ainus koht Eestimaal, mis pakub tööd valdkondades, millega näiteks Saaremaal pole suurt midagi peale hakata. Hea küll, kaugtöö on samuti võimalus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ikka sellest, et seetõttu, et trammid kogunesid ühel ilusal õhtupoolikul või öö hakul ilusasse rivisse, tuli tagasi sõita puupüsti täis transpordivahendis. Uudne olukord. Hiljem sain teada, et fraas «trammid ei sõida» on põlisele kilulinlasele pigem aksioom kui nali.

Inimesed istusid ja seisid külg külje kõrval, hingates sama õhku. Jagades samu pisikuid. Kena keik, nagu saarlased ütlevad. Nali selle kohta, et saarlane korjab merest uhutud oksarao rannaveerult ja pistab selle tasku – ähk läeb tarist (ehk läheb vaja), ja aasta pärast võtab taskust sõnadega: «Äi läind tarist» (ei läinud vaja), on peaaegu tõsi. Nii on ka mul taskus ja seljakotis suur osa eluks vajalikku alati kaasas. Viimase aja täiendus on maskid. Niisiis, koukisin ühe taskust ja panin ette. Ja nihutasin end kõrvale potsatanud vene tädist eemale. Vene tädi nihkus lähemale. Püüdsin end teha väiksemaks kui molekul. See ei õnnestunud. Küll aga õnnestus vene tädi kaaslaselt ära teenida naerune lause: «Ta vist kardab sind!»

20.11.2020 23.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto