Kes kirjutas aasta parima ilukirjandusliku debüütraamatu?

Betti Alver FOTO: Raamat

Täna, 23. novembril kuulutatakse välja Betti Alveri kirjandusauhinna järjekordne laureaat, sedapuhku juba 25. korda. Preemia on mõeldud parimale jooksva aasta jooksul avaldatud eestikeelsele ilukirjanduslikule debüütraamatule. Komisjon, kuhu kuulusid Pille-Riin Larm, Vahur Afanasjev, Indrek Mesikepp, Veronika Kivisilla ja mullune võitja Øyvind Rangøy, valis 67 esikteose seast välja seitse nominenti. Nende hulgas on neli naist ja kolm meest, vanuses kahekümne kolmest kuni neljakümne üheksani. Ameti ja avaliku profiili poolest on siin filoloogiatudeng, jurist, kirjanduskriitik, kirjandusteadlane, kirjastaja, näitleja ning teleprodutsent.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nomineeritud teostest kaks on jutu- ja viis luulekogud (kõik vabavärsilised). Ühtegi romaani seega valikusse ei pääsenud. Samuti väärib väljatoomist, et nominentide sekka pole jõudnud taas kord ühtegi žanrikirjanduse alla kuuluvat teost (krimkad, naistekad, ulmekad jne). Seitsmest raamatust vähemalt kuus ilmusid kultuurkapitali toel, kuue puhul on autor kasutanud kogenud toimetaja teeneid.

Võitja nimi tehakse teatavaks kell 17 algava tseremoonia käigus, mis on tänavu koroonaviiruse levikust tingitud ettevaatusabinõude tõttu kinnine, ent raamatupoe Utoopia Facebooki lehel siiski kõigile tasuta nähtav. Suursündmuse ootuses heitsin heasoovliku ja täiesti subjektiivse kiirpilgu kõigile seitsmele nominendile.

###

Omadusteta naine

Ehkki Ester Urbala teose kaanekujundus ning lehekülgi valikuliselt rikastavad miniillustratsioonid lasevad arvata, et tegu on laste- või noorsookirjandusega, näib sisu sihtgrupina olevat siiski silmas peetud eelkõige täiskasvanuid. «Jumalik märk» sisaldab üheksa lühipala, mida seob tervikuks sama peategelane: keskealine kergelt ülekaalus ja mõõdukalt meeleheitel «ilma eriliste väliste tunnuste» (lk 94) ning «igasuguse staatuseta» (lk 44) üksik naine, kes töötanud 20 aastat samas ettevõttes ökonomistina.

Urbala tekstivool on lühilauseline ja lobe ning kisub lugedes peibutavalt kaasa. Kolmandas isikus kirjutatud jutustused vahelduvad nende kaante vahel lühifilmi stsenaariumitega, ühe teksti on autor kirjutanud esimeses isikus. Kaasaja devalveeruvate žanristandardite valguses võib seda mosaiikset tervikut hea tahtmise korral koguni lühiromaaniks nimetada.

Kuid romaanižanri kvaliteedikriteeriumitele vastavat sisulist sügavust siit ei leia, sest autoripositsioon püsib otsekui sordiini all ning peategelase isik on väljapeetult isikupäratu ja üheplaaniline, kehastades pigem teatud arhetüüpi, seda kaasaja kirjanduse kõigist arhetüüpidest üht kõige arhetüüpsemat. Puuduva psühholoogilise mõõtme korvab füsioloogiline. Urbala raamatus seiklev Karin on fiktsionaalse karakterina teiste omasuguste hulgas suhteliselt haruldane selle poolest, et lugeja saab kliinilise täpsusega teada mitte üksnes tema pikkuse ja kaalu, vaid ka järelejäänud munarakkude potentsiaalse hulga ning vöökoha aktuaalse ümbermõõdu (78 cm, muide).

21.11.2020 24.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto