PÖFF ⟩ Üksilduse jõel on kallas kahel pool

See kaader annab hästi aimu tundest, mida film vaatajas tekitab.  FOTO: Filmikaader

Poola režissööri Jerzy Śladkowski dokumentaalfilm «Mõru armastus» algab ehtvenelikult. Tühjas restoranis istuvad vastamisi Oksana ja Juri. Naine lahkab soorollide käsitlust hiljuti linastunud «Anna Kareninal» põhinevas filmis ja räägib Tšehhovi novellidest. Aga sinna vahele õhkab: «Mis mõtet üldse elul on!?» Juri kuulab ja vaikib.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Paljud inimesed Venemaal koguvad aastaid raha, et soetada endale tuusik mööda iidset Volga jõge ristlevale legendaarsele laevale Maksim Gorki. Kuidagi on levinud legend, et just selle kolmenädalase puhkusereisi jooksul on võimalik leida endale kaaslane kogu eluks. Nii kogunevad pardale üksikud hinged – enamasti, kui filmi uskuda, just seeniorid. Eelkirjeldatud vestlus toimuski Maksim Gorki pardal.

Śladkowski on välja valinud pool tosinat tegelast, keda ta lähemalt uurima asub, ning hetkiti tundub, et sellel suurel mitmetekilisel alusel rohkem rahvast nagu polekski – nii süvenenult keskendub režissöör oma kangelaste vaatlemisele. Õige mitut puhku unustab vaataja ära, et tegelikult on siin tegemist dokumentaaliga. Väga lähedale pääseb kaamera tegelastele kitsastes laevakajutites, väga isiklikuks ja intiimseks muutuvad nende vestlused. Siin võiks kahtlustada ülelavastamist, kui tulemus ei mõjuks linal veenvalt ja orgaaniliselt.

«Mõru armastus» on romantilisse keskkonda rüütatud lugu üksindusest, tänapäeva hingehaigusest. Palju polegi vaja, vahel lihtsalt kedagi, kellega koos vaikida. Nagu ütleb filmis poeetiliselt üks eakam daam: «Elusügisel on õnn see, kui mees teab ilma küsimata, mitu lusikat suhkrut kohvi sisse panna.» Või tema kajutikaaslane, õitsev kaardipanija ja kosjamoor, kes viib küll teisi kokku, kuid on ise ikka üksik ning nutab end igal õhtul magama.

21.11.2020 24.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto