P, 3.07.2022

ARVUSTUS ⟩ Hääle ja heli piiril hakkab ilus

Juhan Raud
, toimetaja
Hääle ja heli piiril hakkab ilus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
YASMYNi lavastus «Guilty Not Guilty Pleasures» Sveta Baaris festivali alguspäeval.
YASMYNi lavastus «Guilty Not Guilty Pleasures» Sveta Baaris festivali alguspäeval. Foto: Alan Proosa
  • NU Performance'i vajalikkus
  • Tehnoloogia võlu
  • Filosoofia, burlesk ja majandus
  • Kajad ja sõnamängud

Kes kõneleb ja miks? On need helid kaja või tegelikkus? Seekordse NU Performance’i teema ja alapealkiri oli «Hääl ja midagi veel». Tänavu kaheksandat korda toimunud NU Performance’il said sõna nii hääl ise kui ka see «midagi veel», sest festival ongi ellu kutsutud visuaalseid kunste ja etenduskunste omavahel segama.

Sümpaatne oli ka see, et staarid ja vähem kuulsad tegijad olid kavas läbisegi; nii publik kui ka esinejate nimekiri oli kirev ja mitmekesine. Mingis mõttes oli tegemist ka hääle võimestamise festivaliga, (poliitilise) mikrofoni ulatamisega neile, kellele seda tavaliselt ei pakuta. Kahtlemata on sellist festivali meil Eestis väga vaja, ent sel aastal võis selle korraldamine olla muidugi eriline katsumus. Koroona tõttu lasti tänavu sisse poole vähem inimesi, kõik külastajad kandsid maske ning saalides istuti hajutatult, lünklikult.

NU Performance'i festivali tänavused kuraatorid Margit Säde (vasakul) ja Egija Inzule.
NU Performance'i festivali tänavused kuraatorid Margit Säde (vasakul) ja Egija Inzule. Foto: Alan Proosa

Omamoodi on see sobilik, sest kohalolu ja puuduolek on ka hääle fenomeniga ammusest ajast seotud. Hääle salvestamises on midagi paratamatult tontlikku – meediaajaloolased on palju kirjutanud sellest, kuidas juba grammofoni leiutamisest alates on salvestatud (inim)häält seostatud teispoolsusega. Juba ammu enne kinokunsti leiutamist võimaldasid helisalvestised meil suhelda iselaadi kummitustega. Inimese hääl, äratuntav ja talle ainuomane, tegi tehnoloogia abil läbi mitmeid nihestusi; muutus ajapikku millekski, mida sai paljundada, ruumis liigutada ja moonutada.

Salvestatud hääl polnud enam inimese pikendus, vaid midagi autonoomset – sellest sai omamoodi ruum või väli. Kuid veelgi enam, helitehnoloogia areng paljastas midagi olemuslikult tontlikku ka meie enda «loomulikus» hääles. Iga inimene on nüüd juba ette potentsiaalne kummitus.

Tehnoloogia võlu

Sarnaseid mõtteid, ehkki palju kaasahaaravamalt, väljendas ka rootsi kunstnik ja režissöör Erik Bünger oma etteastes/loengus «The Girl That Never Was». Nagu Bünger sageli teeb, jutustas ta seekordki läbi kultuuriajalooliste ekskursside ning osava heli- ja pildimontaaži saatel haarava, ärritava ja üllatava loo tehnoloogiast, häälest ning kõikvõimalike teiste asjade põnevast seotusest: juttu tuli grammofonist, Stanley Kubrickust ning häälest kui sellest, mis asub materiaalse ja metafüüsilise vahel. Hääl kui kummitus, hääl kui võltsing, hääl kui sissetungija… Kuidagi jõuti ka hääle ja tähestiku seose juurde ning sealt edasi läks teemade ring veel laiemaks (Alan Turingi enesetapp mürgitatud õunaga ning selle võimalik seos Apple’i logo ja paradiisiaiaga). Tegemist oli suurepärase etteastega, mida ma kuulaks veel ja veel. Bünger, va tõbras, võlus oma häälega kogu saali ära.

Erik Bünger jutustab paeluvat lugu etenduses/loengus «The Girl That Never Was».
Erik Bünger jutustab paeluvat lugu etenduses/loengus «The Girl That Never Was». Foto: Bartosz Gorka
Sveta Grigorjeva lavastuses «Tekhne».
Sveta Grigorjeva lavastuses «Tekhne». Foto: Joosep Pank

Väga võimsalt mõjus ka Sveta Grigorjeva lavastus «TEKHNE», kus kunstnik ühendas jõuliselt tantsu, tehno(ja teo?)loogia ning poliitilise filosoofia selleks, et edasi anda teooriat (aga miks mitte ka praktikat!) uut- või teistlaadi kogukonnast – sellisest kooslusest, mida ei valitseks individualismi- ja tootlikkusepained. Kõlab keeruliselt, aga ei ole seda. Grigorjeva ühendab siin mängleva kergusega nähtusi, mida oleme tavapäraselt harjunud nägema vastandlikena: laval kohtuvad spontaansus ja masinlikkus, müüt ja ajalugu, isedus ja teisesus… Kohalolu ja puuduolek. Tantsu on siin mõtestatud kui liikumist, aga ka kui olemist, kui filosoofiat... Tulemus on mõnusalt ketserlik. See on tihe, läbimõeldud, mõtlemapanev ning kohati ka ehmatav asi. Piirikogemus, nagu ütleks Georges Bataille.

Samas võib tänavuse NU-festivali üheks kõige nõrgemaks ürituseks pidada 17. novembril toimunud üritust või loengut, mis kandis pealkirja «Hiwa K & Chicago Boys: while we were singing, they were dreaming… Nida versioon». Hiwa K on kunstnik, keda huvitab muusika ja kapitalismikriitika ühendamine, ning «Chicago Boys» on tema teos, mida tema loal esitavad eri riikides kohalikud kooslused. Publik sai pikalt kuulda selle teose ettevalmistamise kohta. Vika Matuzaitė ja festivali kaaskuraator Egija Inzule pidasid rahvale pika ja tüütu ettekande Nida kuurortlinna Nõukogude ajaloost ning sellest, kuidas nad üritavad Nidas kohaliku leedu kooriga laulda ja neoliberalismi kahjulikkuse üle arutada.

Kajad ja sõnamängud

Pikaleveninud ettekande kõige põnevam hetk oli see, kui üks ettenähtud video vaba turu peaideoloogi Milton Friedmani sõnavõtuga käima ei läinud. Korraks oli lootus, et see nihe on esinemisse sisse arvestatud, kuid siis selgus, et esinejad ongi mässava tehnoloogiaga hädas – ka see kuulub tegelikult akadeemiliste ettekannete žanri juurde. Samas õnnestus mul lähedal istuvale Kiwale enne üritust öelda: «Kiwa, haa! Ning Hiwa ka…», nii et õhtu ei olnud täielikult raisus.

James Lórien MacDonald astus üles hea stand-up comedy setiga. Mõnus huumor vaheldus loenguga huumori ajaloo teemal.
James Lórien MacDonald astus üles hea stand-up comedy setiga. Mõnus huumor vaheldus loenguga huumori ajaloo teemal. Foto: Alan Proosa

Sest sõnamängud on elus olulised. Seda arvas ka James Lórien MacDonald, kes juhtis queer-burleski esinemisi ning astus ka ise üles hea stand-up comedy setiga. Mõnus huumor vaheldus loenguga huumori ajaloo teemal, kus koomik võttis lahti naeru ja nalja kui sellise. Oli näha, et ta oli võtnud endale raske ülesande ja selline kahe väga erineva esinemislaadi vahel pendeldamine nõudis talt üksjagu pingutust, kuid koomiku karisma ja lavaline kohalolu kandsid esinemise lõpuni välja.

Hääle salvestamises on midagi tontlikku –  helisalvestised võimaldasid meil suhelda iselaadi kummitustega.

Sekka ja vahele mahtus üritusi, mis mängisid hääle ja heli piiril, sidusid omavahel filosoofiat ja klubikultuuri, keha ja mittekeha. Kokkuvõtvalt võib loota, et festival tekitas inimeste peas palju huvitavaid kajasid.

ARVUSTUS

Festival NU Performance 2020: «Hääl ja midagi veel»

Toimus 13.–22. novembril Kanuti gildi SAALis ja mujal

Kuraatorid Egija Inzule ja Margit Säde

Märksõnad
Tagasi üles