ARVUSTUS ⟩ Hääle ja heli piiril hakkab ilus

YASMYNi lavastus «Guilty Not Guilty Pleasures» Sveta Baaris festivali alguspäeval. FOTO: Alan Proosa

Kes kõneleb ja miks? On need helid kaja või tegelikkus? Seekordse NU Performance’i teema ja alapealkiri oli «Hääl ja midagi veel». Tänavu kaheksandat korda toimunud NU Performance’il said sõna nii hääl ise kui ka see «midagi veel», sest festival ongi ellu kutsutud visuaalseid kunste ja etenduskunste omavahel segama.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sümpaatne oli ka see, et staarid ja vähem kuulsad tegijad olid kavas läbisegi; nii publik kui ka esinejate nimekiri oli kirev ja mitmekesine. Mingis mõttes oli tegemist ka hääle võimestamise festivaliga, (poliitilise) mikrofoni ulatamisega neile, kellele seda tavaliselt ei pakuta. Kahtlemata on sellist festivali meil Eestis väga vaja, ent sel aastal võis selle korraldamine olla muidugi eriline katsumus. Koroona tõttu lasti tänavu sisse poole vähem inimesi, kõik külastajad kandsid maske ning saalides istuti hajutatult, lünklikult.

Omamoodi on see sobilik, sest kohalolu ja puuduolek on ka hääle fenomeniga ammusest ajast seotud. Hääle salvestamises on midagi paratamatult tontlikku – meediaajaloolased on palju kirjutanud sellest, kuidas juba grammofoni leiutamisest alates on salvestatud (inim)häält seostatud teispoolsusega. Juba ammu enne kinokunsti leiutamist võimaldasid helisalvestised meil suhelda iselaadi kummitustega. Inimese hääl, äratuntav ja talle ainuomane, tegi tehnoloogia abil läbi mitmeid nihestusi; muutus ajapikku millekski, mida sai paljundada, ruumis liigutada ja moonutada.

Salvestatud hääl polnud enam inimese pikendus, vaid midagi autonoomset – sellest sai omamoodi ruum või väli. Kuid veelgi enam, helitehnoloogia areng paljastas midagi olemuslikult tontlikku ka meie enda «loomulikus» hääles. Iga inimene on nüüd juba ette potentsiaalne kummitus.

Sarnaseid mõtteid, ehkki palju kaasahaaravamalt, väljendas ka rootsi kunstnik ja režissöör Erik Bünger oma etteastes/loengus «The Girl That Never Was». Nagu Bünger sageli teeb, jutustas ta seekordki läbi kultuuriajalooliste ekskursside ning osava heli- ja pildimontaaži saatel haarava, ärritava ja üllatava loo tehnoloogiast, häälest ning kõikvõimalike teiste asjade põnevast seotusest: juttu tuli grammofonist, Stanley Kubrickust ning häälest kui sellest, mis asub materiaalse ja metafüüsilise vahel. Hääl kui kummitus, hääl kui võltsing, hääl kui sissetungija… Kuidagi jõuti ka hääle ja tähestiku seose juurde ning sealt edasi läks teemade ring veel laiemaks (Alan Turingi enesetapp mürgitatud õunaga ning selle võimalik seos Apple’i logo ja paradiisiaiaga). Tegemist oli suurepärase etteastega, mida ma kuulaks veel ja veel. Bünger, va tõbras, võlus oma häälega kogu saali ära.

23.11.2020 25.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto