Hetk, kui valitsus tegi liigagi pikalt viibinud otsuse ja liikus paari sammuga maskikohustuseni, käivitas see teisegi protsessi, jonni maskide kasutamise vastu. Selles pole Eesti unikaalne – mujalgi on näiteid, kus on kehtestatud hingamisteede kaitsmise kohustus. Seda tõrksust on julgustamas ka mõnegi nimeka õigusharidusega inimese väljaütlemised, et maskide kohustamine pole seadusega kooskõlas ja enamgi – need ka ei toimivat.
Kui esimene väide on ehk diskuteeritav, siis teisega on astutud pinnale, kus juura püüab teadust trotsides justkui öelda, et filter ei filtreeri, sest see ei filtreeri. Psühholoogiast on teada nähtus, mida nimetatakse pareidooliaks. See on ebakorrektne tunnetus, et omavahel seostamatute objektide vahel on tähenduslik muster – näiteks nähakse taevalaotuses pilvede asemel inimnägusid või kuuldakse muusikas salasõnumeid.
Maskist üksi pole kasu
Pareidooliat meenutab ka maskikriitikute tahe tõlgendada kõiki, ka teaduslikul alusel loodud tekste neile sobilikul moel. Üks sellistest on ajakirjas Annals of Internal Medicine avaldatud artikkel, milles uuriti juba koroonakevadel seda, kui palju on maskidest abi viiruse leviku tõkestamisel. Seda tehti Taanis, kus kehtis kevadel Eestiga enam-vähem samasugune isolatsioonikord. Selle ajal jagati ca 3000 inimesele maskid ja nende nakatumist võrreldi umbes sama suure võrdlusgrupiga. Maskikandjate hulgas nakatus 1,8% osalejatest ja maskita seltskonnal jäi taudi 2,1% osalejatest.
Järsk ja võimendatud järeldus neist tulemustest oli, et maskide kaitsvat võimet sel moel kindlaks teha ei õnnestunud.
/nginx/o/2020/11/09/13466481t1h323d.jpg){kind=small}
