Raamat, mis mõjutas südame rütme

3 min lugemist
Luuletaja Liisi Ojamaa. FOTO: Peeter Langovits

Kolmteist kuud tagasi lahkus meist poetess, kes kasutas kõige järjekindlamalt eesti keele ja värsi paindlikke võimalusi. Juba tema «Lõputust juulist» (1990) mäletame erinevaid daktülilaadseid värsimõõte, mis Liisi Ojamaal olid vajaduse korral katalektilised. Ojamaa kasutas edukalt ka värsimõõtu sena­rius trochaicus ehk kaheksatroh­heust («wäike hipi tuli läbi igiwana linna»), mis sündis jambilisena Rooma impeeriumi lõpu ajal, kandus edasi kirikulauludesse ja mõjutab meie kõlataju tänase päevani. Nii mõjutab ta ka meie südame rütme läbi Liisi Ojamaa luuletuste.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Raamat, mida me käes hoiame, on koondkogu. Eessõna autor Doris Kareva ja lõpumärkuste autor Andres Aule panid selle kokku nendest Liisi luuletustest, mida iganes nad kusagilt leidsid. Nagu Liisi ema mulle äsja ütles, leiti luuletusi ka vanadest kaustikutest ja kokku seotud pakkidest. Nende luuletuste valgusel ei saa jätta pajatamata isiklikke mälestusi sellest neiust, mis mul 1990. aastaga lõppesid. Aga parem ongi elada ilus ja nooruses kui tunda kibestava vanaduse vihma. Parem nukralt ära minna kui teisi kurvastada.

Iselaadne omailm

Öeldakse ikka, et eestlase ilu­ideaal on murueide noorim tütar, kes mängib haljal aasal. Aga keegi ei ole kusagil näinud vana ja hallipäist murueide tütrekest. Nad on ja jäävad nooruse sireliteaega, otse sinna, kus kevadet rinna sees kanti. Mäletan vihmast juulipäeva aastal 1990.

Pika Jala Baari (millest on illustratsioon ka käesolevas kogus) uks läks lahti ja sisse astus vihmamärgade juustega preili Liisi. Võib-olla kestis tal ikka veel lõputu ­juuli. Oli kordumatut ja habrast ilu selles astumises. Ta istus otsekohe minu kõrvallauda ja hakkas kirjutama. Ma olen seda hetke seostanud luuletusega, mis meie raamatus on leheküljel 57. Seal oli tõepoolest palju vihma, mis Ojamaa luuletuses leidis oma kajastuse. Siis meie pilgud kohtusid ja vinge tuul puhus tagasi juulikuu päikese kiired.

Tema käepigistus sel päeval oli kerge ja jahe. Nagu pääsupoeg oleks lennanud läbi maamehe heinaajast kareda pihu. Mul oli kurb meel, et tema värss kujunes nii lühikeseks. Leppisime uue kohtumise kokku Kalabaaris, kuid kõik, kes seda üle kolmekümne aasta tagasi külastasid, teadsid, mis seal oli. Haritud seltskond, inimesed lugesid vaid raamatuid ja sõid sinna juurde kalapulki, kalasteiki, kalafileed. Seal me pettusime ja meie hilisemad kohtumised on olnud pigem kaugelt lehvitamised. Mul on väga kahju, et raamatu kujundaja ei ole tagakaanel kujutanud ka Kalabaari (praegu Olde Hansa).

1990. aastal oli ta Tüdruk suure algustähega, aga nüüd teda enam ei ole. Need toonased rajuhood Pikas jalas on praegu saanud kalmukelladeks. Ilusa naise surm on maailma poeetilisim sündmus. Ent Liisi luuletuste kõla jäi siinkirjutaja hingekeelde helisema.

25.11.2020 27.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto