/nginx/o/2020/11/25/13495994t1h3387.jpg)
Kolmteist kuud tagasi lahkus meist poetess, kes kasutas kõige järjekindlamalt eesti keele ja värsi paindlikke võimalusi. Juba tema «Lõputust juulist» (1990) mäletame erinevaid daktülilaadseid värsimõõte, mis Liisi Ojamaal olid vajaduse korral katalektilised. Ojamaa kasutas edukalt ka värsimõõtu senarius trochaicus ehk kaheksatrohheust («wäike hipi tuli läbi igiwana linna»), mis sündis jambilisena Rooma impeeriumi lõpu ajal, kandus edasi kirikulauludesse ja mõjutab meie kõlataju tänase päevani. Nii mõjutab ta ka meie südame rütme läbi Liisi Ojamaa luuletuste.