Kuidas noored oma vaba aega veedavad, mõjutab paljuski seda, millisteks täiskasvanuteks nad kasvavad, millised on nende huvid ja milliseks kujunevad nende isikuomadused. See, millist nõu mina noorsootöötajana annan, võib noorega kaasas käia kogu tema elu. Mõnikord on sellisele vastutusele isegi hirmutav mõelda. Siis aga meenub, et vastutus on ka võimalus positiivset muutust luua.
Tundsin ise noorena puudust suuremast suunamisest ja toest. Kasvasin üles üksikvanemaga peres. Peamine fookus oli koolil ning huviharidus ja noortevaldkonna võimalused minuni ei jõudnud. Või ei jõudnud mina ise nendeni. Suuremat aktiivsust hakkasin üles näitama alles hilisteismelisena, kui ühel hetkel kohalikku noortekeskusse sattusin. Ise vabatahtlikuna panustades kasvas ka huvi selle valdkonna vastu. Tekkis tunne, et noorsootöötaja võimuses on pakkuda noortele tuge ja teadmisi, mida koolist ei saa.
Noored tahavad rääkida, aga nad tahavad ka, et neid kuulataks. Siin saab noorsootöötaja palju ära teha. Tihtipeale polegi muud vaja, kui kuulata ja mõtteid peegeldada. Noorsootöötaja on noore jaoks justkui neutraalne osaline, kes saab julgustada oma mõtetest rääkima vanematele, õpetajale või eakaaslastele.
Kui minu kunagine huviringi juhendaja oleks lasknud huvil muusika tegemise vastu jahtuda, siis ma võib-olla täna muusik ei oleks. Võti on nii distsipliinis kui ka protsessi nautimises.
Minuga käivad eriliselt kaasas lood, kui olen mitme aasta vältel näinud ühe noore kasvamist, avatumaks ja julgemaks muutumist ning kasvavat huvi ümbritseva maailma vastu. Selleks et noorte arenevat maailmapilti toetada, peab noorsootöötaja ka ise käed külge panema. Ei saa jääda kõrvaltvaatajaks ja loota, et noored sellega lepivad. Paljuski võtavad noored noorsootöötajaid kui sõpru ja usaldusisikuid. Neile on tähtis, et me täiskasvanutena ka ise oma soovituste järgi toimiksime ning julgelt uusi asju prooviksime.