/nginx/o/2020/11/26/13497896t1h0a03.jpg)
Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab sellest, et rahvahääletusel puudub mõte, kui nii «jah» kui ka «ei» annavad sama tulemuse. Halvimal juhul lõhestab kulukas ettevõtmine Eesti ühiskonda.
Postimehe kolumnist Tarmo Pikner on ilmselt hoolega lugenud riigikogu esimehe Henn Põlluaasa surematut šedöövrit «Sotsid» ning ammutanud sealt oma arusaamad sotsiaaldemokraatia läbinisti rahvavaenulikust olemusest.
Pikner süüdistab Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda selles, et «nemad ei taha, et rahvas ütleks oma sõna selles, kuidas rahvas elada tahaks», kuna nad vastustavad kevadeks kavandatud rahvahääletuse toimumist («Sotsimine riigikogus», PM 24.11).
Kuid kas rahvahääletus praegu kavandatud kujul ikka võimaldab rahval öelda, kuidas rahvas elada tahaks? Või õigupoolest, kas praegune perekonnaseadus juba ei võimalda rahval elada nii, nagu rahvas tahab?
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Keskerakonna ja Isamaa eelnõu kohaselt kantakse rahvahääletuse hääletamissedelile küsimus «Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?».
Kui vastus on «jah», siis võivad mehed ja naised ka edaspidi omavahel abiellu astuda – nii nagu see ka praegu on. Midagi ei muutuks – kehtima jääks perekonnaseaduse paragrahv 1.
Kui aga vastus on «ei», siis olen ma valitsusliidu poliitikute sõnavõttudest aru saanud, et samuti ei muutu miskit. Keegi ei rutta siis seda seadust ümber tegema.
