Arusaadavalt on viimasel ajal Eesti inimeste tähelepanu keskpunktis olnud nii süvenev koroonakriis, sisepoliitilised sündmused kui ka USA presidendivalimised. Nende tõttu kipuvad aga kahetsusväärselt ununema mitmed teised tähtsad tulipunktid, üheks neist on näiteks Valgevenes toimuv.
Neli kuud kestnud rahutused endiselt vaibumise märke ei näita. Lukašenka võim jätkab nende vägivaldset mahasurumist, samal ajal on protestijad saanud hoogu juurde meeleavaldaja Raman Bandarenka surmast. Nii aga igavesti jätkuda ei saa ja juba võibki aimata mõningate tulevikuarengute piirjooni.
Euroopa Liit jõudis eelmisel nädalal kokkuleppele Valgevene eliidile kehtestatud sanktsioonides. Ka USA presidendivalimiste ümber tekkinud segadus on tasapisi selginema hakanud ja Trumpi valitsemisajal kõikuma löönud lääne ühtsusel on lootust taastuda, mis annab võimaluse ühiselt Valgevene sündmustele reageerida. See jätab Venemaale üsna väikse ajaakna kuni Joe Bideni ametisse kinnitamiseni, et jõuliselt sekkuda. Võib oodata, et midagi otsustavat toimub «neljanda Balti riigi» osas õige pea.
On räägitud sellest, et valgevenelased on enamikus küll Lukašenka vastu, aga samas pole rahva suhtumine Venemaasse nii selgelt negatiivne. Seetõttu on seatud kahtluse alla, kas lääs peaks üldse sealsete sündmuste juhtimisest osa võtma. Valgevene opositsionääride andmetel on aga rahva meelsus hakanud muutuma – toetus Venemaale on viimastel kuudel vähenenud, euroliidule aga suurenenud. On ka mainitud kolmandat võimalust, et Valgevene jääks neutraalseks lääne ja ida vahel, kuid on üsna tõenäoline, et Venemaa sellel juhtuda ei laseks.
Proovime valgevenelasi kõigi muude suurte sündmuste keskel mitte ära unustada ja oleme nende jaoks olemas – järgmiste otsustavate nädalate ja kuude jooksul on seda eriti tarvis.
Siinkohal on just Balti riikidel otsustav roll, et rajada Valgevenele teed läänemaailma. Läti ja eriti Leedu on selles juhtohjad enda kätte haaranud, kuid ka Eesti tegutseb tublisti ja saaksime teha veel rohkemat. Jagame Valgevenega Nõukogude liiduvabariigi minevikukogemust, aga samas teame omast käest, missuguseid eeliseid on meile andnud lääne demokraatiameelsetesse organisatsioonidesse kuulumine.
Just nende organisatsioonide kaudu saame sündmuste kulgu mõjutada. Eesti on ajutine liige ÜRO Julgeolekunõukogus ja kuulub paljudesse ELi institutsioonidesse, kus meie saadikud peaksid Valgevene teemat jätkuvalt õhus hoidma. Samal ajal saame riigina ajada ka nn rahvadiplomaatiat – kindlustada valgevene põgenikele varjupaik ning teha koostööd põranda alla minema sunnitud organisatsioonidega. Võime pakkuda keskkonda Valgevenest põgenenud ajakirjanikele ja blogijatele, kes saavad siin luua alternatiivset meediasisu. Peame ka meeles pidama, et sealsed sündmused võivad viia relvakonfliktini, mille puhul oleks humanitaarabi toetusena eriti tähtis.
Proovime valgevenelasi kõigi muude suurte sündmuste keskel mitte ära unustada. Kuulame ja räägime avalikult sealsete inimeste lugusid, alustada võib näiteks tänase Postimehe väliskülgedelt, kus kõneldakse kolme Valgevene naise läbielamistest. Oleme valgevenelaste jaoks olemas – järgmiste otsustavate nädalate ja kuude jooksul on neil seda eriti tarvis.