AK ⟩ Kas teadus suudab koroonakriisi lõpetada?

Koroonavaktsiini soovivate inimeste osakaal Euroopas on vähenemas. Allikas: Hamburg Center for Health Economics. FOTO: Postimees

Värsked vaktsiiniuudised annavad lootust, et teadlased on taas kord päästnud maailma ning pandeemia lõpp on silmapiiril. Ent teadusmeelsetel on ekspertide ühiskondliku võidukäigu üle võib-olla veel vara hõisata, kirjutavad TLÜ ajakirjanduse dotsent Barbi Pilvre ja teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Märtsis ilmusid uudistesse ootamatult tegelased, keda ekraanidel, lehtede esikülgedel ega portaalide avapildil enamasti ei näe: viroloogid, epidemioloogid, matemaatikud, tervishoiueksperdid. Kui otsida kestva koroonapandeemia helgeid külgi, siis üks neist on kindlasti ühiskonna teravdunud teadlikkus teadlastest ja teaduse peamisest rollist: anda ühiskonnale konkreetsete probleemide lahendamiseks vajalikke uusi teadmisi.

Teadlaste kui ekspertide poole pöörduvad meedia ja poliitika siis, kui määramatus on suur ja on tõesti vajadus info järele ning kui avalikud ootused saada uusi paikapidavaid teadmisi on meedia poolt üles köetud – mis ka kevadel juhtus.

Kes on poliitikat lähemalt näinud, teab, et ­poliitika ei ole olemuselt siiski mitte ­eksperditeadmistepõhine, vaid peamiselt huvidepõhine. Arvatakse üldiselt, et ­poliitikud ei tee õigeid otsuseid, sest nad pole informeeritud. Kui ­neile anda paremaid dokumente ja teaduslikke teadmisi, ­sünniksid ka põhjendatud otsused. Ent poliitikas võetakse eri asjaosaliste informatsioon, ka teadlaste seisukohad teadmiseks, aga otsused tehakse kõikide huvigruppide argumente arvestades ja kaaludes kahjusid ja kasu.

Näiteid, kus koroonapiirangute puhul on raske tabada nende taga olevat teaduslikku loogikat, ent need on hästi seletatavad huvide loogikaga, on ohtralt. Kevadel eriolukorra ajal olid lahti ehituspoed, kus võis ­vabalt kruvides ja mutrites sobrada, aga kinni koolid. ­Tallinna kaubamajades on hullud ­päevad, jätkuvad kultuurifestivalid, aga lapsed on kaugõppel. Kuigi koolide sellisel sulgemisel pole ­olnud üksmeelset teaduslikku põhjendust, on poliitikud kehtestanud osalise sulgemise ehk «hajutamise» poliitilise otsusena. Poliitilised otsused, mida argumenteeritakse sageli valitud teaduslike argumentidega, on võimalikud valdkondades, kus poliitikud ja ametnikud saavad ühe käsuga piiranguid kehtestada. Palju keerulisem on takistada vaba ettevõtlust, näiteks sulgeda meelelahutusasutusi ja piirata alkoholi tarbimist. Võimatu on ka kinni panna ühistransporti, see tekitaks ühiskonnas täieliku kaose, kuigi räpaste käsipuude, halva ventilatsiooni tõttu ning ülerahvastuse tõttu on need ilmsed koroonanakkuskolded.

Ametkonnad ja poliitikud arvestavad ka ühiskonna ­üldise olukorraga, näiteks otsene kahju majandusele ja töökohtade kadumine, mille toob kaasa meditsiiniteadlaste soovituste järgimine. On arusaadav, et naka­tumisohust suurem võib inimesele tunduda probleem jääda sissetulekuta, ka siis kui teadus hoiatab viiruse leviku eest.

Igal poliitikul võivad olla ka teaduse andmeid tõlgendades oma valdkonna huvid meeles. Välismaalasi võõristavate valijate huve silmas pidades kehtestas siseminister mõnuga välistööjõule ja välisüliõpilastele riiki sisenemise piirangud, põhjendades seda nakkusohuga, mida kannavad inimesed, kes tulevad suurema koroonanakkuskordajaga riikidest. Kultuuriminister aga on rõhutanud, et kultuuriasutustes nakkus ei levi, ehkki inimesed istuvad tihedalt koos ja vanades majades pole alati suurem asi ventilatsioon. Nakkuse levikut ei peetud reaalseks näiteks hilissuvel suure raha ja mainega seotud rahvusvahelistel rallivõistlustel, samas kui väiksemaid spordivõistlusi on lõdva randmega ära jäetud.

27.11.2020 30.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto