Voldemar Panso. FOTO: Eesti Draamateatri Arhiiv

Kuidas tasuda võlga? Merle Karusoo Voldemar Pansost

  • Merle Karusoo kogus Voldemar Panso viimaste eluaastate mõtted raamatusse
  • Mida täna peaks teatritegijad meeles pidama Panso õpetusest?
  • Mida arvaks Panso praegusest eesti teatrist, keda hindaks, mida ei kannataks?
  • Miks Kaarel Ird ja Voldemar Panso omavahel läbi ei saanud?

Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole. Nii ütleb Voldemar Panso kohta kaheköitelise raamatu «Panso 100. Nii palju kui andsid koerale …» saatetekstis Panso õpilane, pärandi ja mõtte hoidja ning mõtestaja, lavastaja Merle Karusoo. «Kõik, mis eesti teatris on hea, pärineb Voldemar Pansolt, sest ta kandis meieni läbi oma isiksuse suures pildis vene ja saksa teatrikultuuri, kohalikus pildis oma õpetajate, eelkõige Ants Lauteri ja Priit Põldroosi kogemuse ja õpetussõnad,» kinnitab Karusoo, kui küsin, kas kõik, mis eesti teatris on hea, pärineb mehelt, kelle sünnist möödub esmaspäeval sada aastat.

Kunagist maailma ning suurmeest ausalt avava raamatu tiitellehel seisab «subjektiivne dokumentaarium». Karusoo lõpetas 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri ehk Panso kooli 7. lennu. Karusoo ütleb, et see raamat on tema nägu. Täpsemalt küll tema tänase päeva nägu, kuigi köidetud lehekülgedel tsiteerib ta enamasti 28–35-aastast Karusood ja 52–57-aastast Pansot. «See on aeg, mil õppis VII lend, me olime iga päev koos. Varasemast ajast ei saa mul olla isiklikke mälestusi. Sealt edasi järgisin tema märkmeid. Ja et väga paljud Panso kartoteegikaardid on ta ise raamatu või artiklitena avaldanud, siis minu raamatutesse jäi ülejäänu – isiklikum, intiimsem osa,» põhjendab Karusoo, miks ta valis reedel esitletud raamatusse just aastad 1972–1977.

30-aastane Merle Karusoo 1974. aastal lavakunstikooli üliõpilasena. FOTO: Kalju Orro

Rohkem kui tuhandele leheküljele on Karusoo kokku koondanud, süstematiseerinud ja täiendanud Panso mõtted. «Panso käekirja dešifreerida polnud üldse lihtne,» ütleb Karusoo. «Tihti on kaartide algus selge ja loetav, mida edasi, seda kiirustavam, tekivad vahelekirjutused, ääremärkused.»

Ent kui küsida, mille poolest on kirjalikku Pansot lihtsam või keerulisem mõista kui seda Pansot, kes füüsiliselt Merle Karusoo ees seisis, vastab viimane, et rääkiva ja oma märkmeid kirjutava Panso vahe on ehk sama, mis monoloogi ja sisemonoloogi vahe. «Üks on see, mida öeldakse, teine see, mida mõeldakse. See võib olla üks ja sama, see võib olla vägagi erinev.»

Jõudsin enne intervjuud raamatusse pisut sisse piiluda ja olin vaimustuses, kuidas see oli komponeeritud. «Ma ei tea, kas see on hästi komponeeritud,» vastas Karusoo mu kohmetule kiitusele. «Alati saab paremini. Alati saab nii, et oleks kergem lugeda. Ma ei tea, kas see on hea raamat. Usutavasti kõnetab see paljusid ja mitmest aspektist, usutavasti on huvitav. Aga kas hea?»

On hea, seda võin ma kinnitada, ja kõnetab kõiki, kellele Eesti teater ja tema lugu korda läheb.

Merle Karusoo kaheköitelise raamatu «Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased» esitlus. FOTO: Raul Meel

Merle Karusoo, miks valisite Voldemar Panso mõtete seast raamatu motoks just lause «Nii palju kui andsid koerale…»?

Sest minu arvates on see tõsi. Lavastaja ei saa näitlejalt ega õpetaja õpilaselt tagasi seda, mida ta andnud on. Hinge, hoolt, armastust. Nagu emad lastelt. Nii peab see olema. Näitlejad, õpilased ja lapsed annavad selle edasi: näitlejad oma publikule, õpilased oma õpilastele ja lapsed oma lastele. Ja mõnikord on lavastajad, õpetajad, emad seepärast kurvad, kuigi nad teavad, et nii peabki see olema.

Merele Karusoo 1976. aastal kutsikaga, kes kingiti Pansole IX lennu vastuvõtul: põlvkondade vahetus lavakunstikateedris. FOTO: Tõnu Tormis

Milline on teie esimene mälestus Voldemar Pansost?

Ähmane teadmine tähtsast mehest, kellest sõltub sissesaamine lavakooli.

Mina sündisin samal aastal, kui Panso suri, nii et minu jaoks on ta alati suur mees minevikust. Olen lugenud küll tema tekste, teie koostatud võrratut «Voldemar Panso päevaraamatut», aga minu kujutluses pole päris lihast ja luust inimest. Kui jätta kõrvale tema teened Eesti teatri ees, siis palun öelge: milline inimene ta oli?

Seda ei tea mina ka. Mulle oli ta Õpetaja, pärast esimest infarkti mees, kes ikka veel tahtis trammile järele joosta. Minust vanemate hinnangul Päikesepoiss, minu silmis hiljem tema märkmeid lugedes kurb ja väga üksildane inimene. Kokku paneb selle pildi keegi, kes kunagi kirjutab monograafia.

Olete Pansot oma elus ja mõtetes kandnud väga pikalt. Mida te saite Panso kohta teada just seda raamatut kokku pannes?

Kurbus, mahajäetus, igatsus koolitöö järele, millest tervis ei lubanud osa võtta. Sama tähtis on see, mida sain teada enda kohta, aga see tuleb juba raamatutest välja lugeda.

Olen aru saanud, et ta oli range ja nõudlik, sest tema eesmärgid olid kõrged. Aga millist nalja temaga sai?

Kui Jüri Krjukov veel meie hulgas oleks, siis ta jutustaks. Täna ehk jutustaks Anne Paluver. Minul ei olnud tollal seda soont ja tänagi teevad naljad mõnikord pigem haiget.

Milleta poleks Panso Panso.

Tohutu hellus oma lemmikute vastu ja sama suur valulikkus selle suhtes, mida ta pidas reetmiseks.

Mida ta selleks pidas?

Reetmisest rääkis ta seoses koolkonnaga. KOOLI ei tohi reeta. Sama kordas ka Knebel. Eelkõige tähendab see pealisülesannet, mille nimel teatrit tehakse, miks üldse. Ja Panso isiklik mantra oli: lavastuses peab olema kasvõi killuke päikest. See peab meeldima Aurora Semperile ja minu emale. Ehk siis – see peab kõnetama nii «lihtsaid» inimesi kui kõrgkultuuri kandjaid.

Teaduslik konverents Teatri- ja Muusikamuuseumis. Esireas paremalt 1. muusikateadlane Aurora Semper; teises reas paremalt 1. ENSV rahvakunstnik Voldemar Panso. 1974. FOTO: Rahvusarhiiv/e. Köster

Olite lavakooli õppima asudes juba täiskasvanud inimene, väljakujunenud isik, mis oli teile Pansoga suheldes, temalt õppides kõige raskem katsumus, enese ületamine?

Ma ei olnud 28-aastaselt väljakujunenud isik. Lavakooli tudeng peab end ületama iga päev, see pani mõnikord hambaid kiristama, aga sagedamini olid need kütkestavad väljakutsed.

Kui ma end enam ületada ei suutnud, siis ma Pansoga enam ei suhelnud. (Sel teemal ei soovi Karusoo peatuda – H. S.) Sinnamaani polnud miski liiga raske.

Mis asi on Panso kool, kuidas teie selle sõnapaari lühidalt kokku võtaksite?

Koolkond, mis seob Stanislavskilt läbi Knebeli ja läbi GITISe tulnud tegevusliku analüüsi ning saksa teatris Piscatorist alguse saanud ja läbi Brechti dramaturgia võimendunud sotsiaalsuse. Ütleme nii. Seda võib öelda ka teisiti ja pikalt. Siia on viimase poole sajandi jooksul lisandunud Jaan Toominga ja Kaarin Raidi teatriarendused ja nüüdseks ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo kogemus. Panso kool on ajas muutuv ja arenev mõiste. See pole tükk hõbepaberisse mähitud ajalugu. See on eesti teatri tänane päev. Ma ei ole kõige pädevam seda iseloomustama.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennu üliõpilased 1974. aastal (vasakult) Tiit Berg, Merle Karusoo, Urmas Kibuspuu, Sulev Luik ja Jüri Krjukov enne eksamit. FOTO: Rahvusarhiiv

Mis on need peamised põhitõed, mida teatritegijad peaksid täna meelde tuletama Panso õpetusest?

Tsiteerin lavastaja suhtumisest autorisse: «Režissööride suurim viga on kassi vabadus ööbiku suhtes: teen temaga, mis tahan, sakutan suled segi; ja lõpuks imestan, et ööbik ei laula. Jääb vaid kassi-režissööri kräunumine. See on mu kõige tähtsam õpetus teile, seltsimehed režissöörid.»

Keda ta silmaotsaski ei kannataks? Keskpärast. Teisejärgulist. Talle ei meeldiks tänane üleproduktsioon, sest üleproduktsioon, see tähendab alati kriisi.

Panso rääkis režissööridest, nüüd räägime teatris lavastajatest. Kas tegemist on ainult keelelise muutusega või on neil kahel mingi erinev tähenduslik väli?

Tähenduslikku vahet ei ole. Vene keeles kasutati tavaliselt «režissöör» ja nii ka meie.

Raamatusse olete pannud ka lavakunstikooli koosolekute protokollid, millest selgub, kui hapral jääl kõndis see kool: kord polnud õpetajaid, kord oli poliitiline surve suur. Kas ma eksin, kui ütlen, et ilma Panso tahteta ja tema teatava kavaluseta puuduks meil Eestis teatriõpe?

Panso koolist oleksime ilma. Teatriõpe oleks küllap jätkunud mingis teises kohas ja mingite teiste õpetajatega. Või oleks taastekkinud. Aga Toompead ei oleks olnud. Ilma algse musta saalita poleks kooli laiendada saanud. Kas see on ainult Panso teene? Vaevalt, seda võimu tal ei olnud. Õnneks oli meie tollases parteiladvikus piisavalt kultuurihoidlikke inimesi. Oleks hea, kui seda saaks öelda ka tänaste võimukandjate kohta. Kas saab?

Panso lahkumise järel on lavakoolil olnud erinevaid aegu, kuidas kooli tervis praegu on?

Kooli tervis oleks parem, kui õpetajaid ei taandataks teenindajateks ja õpilasi klientideks. Panso kool on meistrite-sellide-õpipoiste liit. Ajaloost pole teada, et mõni õpipoiss kohtu abil selliks oleks saanud.

Võib-olla peaks Panso kooli rohkem ajakohastama – repertuaariteatris töötamine on vaid üks valik, aina tähtsamaks on muutunud töö sarjades, filmides jne. Milleks lavakool peaks tänast näitlejat ja lavastajat ette valmistama?

Võib-olla me peaksime hakkama eristama, mis on töö ja mis on looming?

Kuidas neil vahet teha?

Neid ei saa eristada, see see asi ongi. Töövõime on üks talendi tunnuseid, suured anded on kõik visad töömehed. Ja loomingulisus on inimesele omane, olgu ta mis ala meistrimees tahes. Seepärast peaks vist pigem eraldama selle järgi, kas tehtul on mõtet ehk ei. PÜ jälle – pealisülesanne.

Voldemar Panso 1976. aastal lavastuse «Roosiaed» proovis. FOTO: Eesti Draamateatri Arhiiv

Panso ja õpilased. Keda ta pidas oma olulisimaks õpilaseks? Miks?

Jaan Saul, Mikk Mikiver, Jaan Tooming. Miks? Väe pärast. Neil meestel oli VÄGI.

Kelle kooli võtmist ta võis kahetseda? Kui palju Panso üldse mõistis või toetas seda, kui õpilane tahtis minna oma teed?

Panso ei koolitanud pocket-Pansosid. Ta mõistis Õpetajana väga hästi, et õpilane peab leidma oma tee ja käima seda teed, minema õpetajast edasi ja võib-olla ka eemale. Aga inimesena sai ta haiget, kui ta maha jäeti, sellest ka valulikud reaktsioonid. Tema ise oskas lõpuni hoida oma õpetajat – Maria Ossipovna Knebelit –, ka Lauterit ja Põldroosi, seepärast ei saanud ta aru, kuidas meie nii ruttu unustame, kust meie algtõuge pärit on. Me ju tegelikult ei unustanud, mitte keegi, arvan, meist. Kõik Panso õpilased, kel eesti kultuuris vähegi kaalu, on oma poolehoiu ja tänu sõnastanud.

Kui mul oleks nende raamatute kõrval jõudu jagunud, oleksin ma kõik need sõnastused veel ühte raamatusse koondanud, lisaks Adolf Šapiro, Natalja Krõmova ja veel mitmete inimeste Panso-portreed. Sellest raamatust oleks vastu vaadanud hoopis teine mees. Mul ei jagunud jõudu. Aga ma pole seda mõtet ka maha kandnud.

Voldemar Panso. FOTO: Eesti Draamateatri Arhiiv

Pansoga ühel ajal oli Eestis ka teine suur teatrimees, Kaarel Ird. Miks nende vastasseis nii tugev oli?

Ma ei tea, kas see oli vastasseis ja kas see oli kahepoolne. Panso ise ei oleks oma kaarte sellisel moel avaldanud. Ta hoidis need alles ilmselt soovist kunagi teha karakterist nagu Kaarel Ird kirjanduslik portree. Nimesid nimetamata.

Töö käigus hakkas mulle tunduma, et Ird võis üldse mitte tajuda Panso tegelikku suhtumist. Ja Pansogi suhtumine polnud päris selline, nagu kibestumishoogude ajal märkmetes kirjas. Kuidas muidu said kultuuriinimesed, kellest Panso lugu pidas, pidada lugu mõlemast? Olen ka mõelnud, et Ird tahtis ehk Pansole meeldidagi, ta uskus, et ajab sama vagu teatripõllul, ja vajas Panso tunnustust. Üks oli administraator ja teine looja. Üks amatöör, teine professionaal.

Armukadedad olid mõlemad. Tegin 1980ndate alguses Panso asjus intervjuu ka Kaarel Irdiga. Kaugele ma ei jõudnud. Kui jutt puudutas Jaan Eilarti juhitud kultuuriinimeste loodusrännakuid näiteks Kersti Merilaasi ja August Sanga osavõtul, hakkas Ird ägedalt protesteerima, et need olid hoopis tema sõbrad ja Pansot polnud seal ollagi.

Irdi asjus soovitan küll kõigil lugeda Jaak Villeri raamatut «Kandiline Kaarel Ird», mis on täpne, tasakaalukas ja põhjalik.

Mul on jäänud mulje, et toonane kriitika oli palju halastamatum kui tänane. Kuidas Panso kriitikat talus?

Panso teadis ise väga hästi, mis valesti läks, kui läks. Kõik lavastajad teavad. Kui teatrikajastaja selle ära tabas, solvus ta rängalt. Enda peale, et ei suutnud. Aga need olid detailid.

Tol ajal ei saanud teatriarvustajad trükisõnas öelda, mida mõtlesid. Välja arvatud need, kes ladviku ees kannuseid teenisid. Nii kirjanduses kui ka teatris õpiti lugema ridade vahelt, sest read ise olid «poliitiliselt korrektsed», muidu ei saadud ei trüki-, ei esinemisluba. Vihjamine sellele, mis ridade vahel, võrdus pealekaebamisega.

Kuidas Panso või ükskõik kes talumatut talus? Tänasele inimesele ei ole võimalik seda selgeks tantsida.

Miks oldi toona kriitilised näiteks lavastuse «Tants aurukatla ümber» suhtes, miks kriitika seda lavastust vastu ei võtnud? Kuivõrd see loojat, Pansot siis, väsitas ja muserdas?

Panso pidas «Tantsu aurukatla ümber» oma parimaks lavastuseks ja «kriitika» polnud mitte kunstiliste tõekspidamiste, vaid ideoloogilise truuduse vaagimine. Nagu Mats Traat oma samanimelises romaanis, nii ka Panso oma lavastuses rääkis eesti rahva eluarengust läbi aja, aga sõnad lavalt öelduna võimendusid publiku abil üle lubatu piiri. Tollal oli käibel mõiste «vaibale kutsuma», mis tähendas, et ülemustel oli õigus kutsuda lavastajaid oma kabinetti aru andma, mida üks või teine asi TÄHENDAB. See võis olla ülemuse enda initsiatiiv, aga võis ka olla kellegi kiri, mis «juhtis tähelepanu». «Aurukatla» asjus käis Panso korduvalt vaibal ja see päris pika perioodi pinge lõppes infarktiga.

Kuidas sai Noorsooteatrit ja Draamateatrit juhtida mees, kes polnud parteis?

Kust mina tean? Moskva kool, ainus teatrialane kõrgharidus ehk?

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri juhataja Voldemar Panso (vasakult), õppejõud Karl Ader ja Reet Neimar sügissemestri esimesel õppepäeval. 1977. FOTO: Rahvusarhiiv/Kalju Suur

Ütlete, et olete Panso ees võlglane. Aga miks te isiklikult tunnete seda võlga?

Võib-olla sellest raamat ongi... Ja vastus ei tule kätte, kui lugeda ainult esimest osa. Palun lugejalt vabandust, ei osanud seda pilti lühemalt kokku panna.

Tänu ja võlg. Mulle näib, et mõlemat kohtab tänapäeval harva, isegi kui tuntakse tänu või võlga, siis ei soovita seda avalikult tunnistada, häbenetakse. Miks küll?

Ma ei tea, kas häbenetakse. Pigem ei osata. Sõnad on nii tühised ja piinlik on välja ütelda tühiseid sõnu. I love you. I love you too. Mida see tähendab, kui öelda seda kümme korda päevas? Ja samas võib see olla tõsi. Väga-väga tõsi.

Minu elus on olnud inimesi, keda oleks tahtnud... No kuidas seda sõnastada? Kummardada? Kellest olen – no kuidas? – lugu pidanud? – ka vähe öeldud. Armastanud? Armastus on tegu, see on lihtsam. Armunud olnud? Jah, pigem.

Üks nendest on Velda Otsus. Ma oleksin tahtnud olla talle nii ligi-ligi, ma tõesti ei tea, kuidas seda sõnastada. Mäletan, et käisime tal külas Võsul, tema iga-aastases suvekodus. Augustis, sünnipäeval. Ta oli juba aastaid teatrist ära. Mäletan, kui sõlmes oli mu keel, et öelda midagi selle kohta, mida ma tunnen. Ja jutt jooksis kõige argipäevasemate teemade ümber. Ei saa sõnastada sõnastamatut. Mina ei oska.

Kurbus, mahajäetus, igatsus koolitöö järele, millest tervis ei lubanud osa võtta. Sama tähtis on see, mida sain teada enda kohta.

Kui teie alustaksite teatriteed praegu, kas te üldse kaaluksite seda ametit ja lavakunstikooli, valiksite näitleja- või lavastajakutse?

Kui ma oleksin täna umbes 20-aastane oma 76-aastase elukogemusega, siis ma teatrit ei valiks.

Miks?

Maailm on viimase kolmekümne aastaga sedavõrd avardunud, et ma kindlasti haaraksin mitmete võimaluste järele, enne kui otsustaksin. Õpiksin ehk asju, mida ma täna ei oska. Enamasti on igal inimesel mitmeid igasse ilmakaarde ulatuvaid huvisid. Minul ka. Oleks olnud. Minu ajal olid valikuvõimalused oluliselt väiksemad ja see, mis sundis haarama loomingukanalite järele, oli kindlasti suures osas tollane surutis.

Nii oli see aasta alguseni. Covid toob kaasa uue surutise. Teistsuguse, aga kas kergema? Võib-olla nüüd valiksin siiski midagi sarnasemat sellega, millega olen tegelenud. Kas just lavastamise, pigem elulood, hakkamasaamise, sunnitud valikud.

Merle Karusoo kaheköitelise raamatu «Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased» esitlus. FOTO:  Raul Mee

Panso on öelnud, et rahateenimiseks ei tasu see amet ära. Ta on kirjutanud: «Näitlejad läksid varem tiisikusega, nüüd südamega. Luua tähendab raisata südant.» On see nii?

Muidugi. Luua tähendab... aga kas «raisata» ? Ega Pansogi pidanud seda raiskamiseks.

Mida arvaks Panso praegusest eesti teatrist – kes lavastajatest ja millised lavastajad talle meeldiks, mida ta ei kannataks aga silmaotsaski?

Ma usun, et ta hindaks kõrgelt Elmo Nüganeni, Priit Pedajast, Lembit Petersoni, ja mis minu arvates eriti tähtis, Anu Lampi, kuigi Anu ei ole end kunagi määratlenud lavastajana. Andres Noormetsa. Nooremate puhul oleks ta vist jätkuvalt äraootaval seisukohal.

Keda ta silmaotsaski ei kannataks? Keskpärast. Teisejärgulist. See nimekiri tuleks pikk, ma ehk ei teagi kõiki esindajaid. Talle ei meeldiks praegune üleproduktsioon, sest üleproduktsioon, nagu ta Tammsaare järgi kordab, tähendab alati kriisi.

NO99? Pakun, et see põhjustaks talle peamurdmist küll, sest see on nii TEINE. Aga ta tunnustaks NO99 missiooni, sest PEALISÜLESANNE, MILLE NIMEL, oli talle tähtsaim.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri õppejõud. Esireas vasakult: Ivika Sillar, Helmi Tohvelman, Lea Tormis; tagareas vasakult: Grigori Kromanov, Voldemar Panso, Karl Ader, Raivo Trass. 1972. FOTO: Rahvusarhiiv/valdur-peeter Vahi

Linnateater on taas Salmes, kus Panso ja Noorsooteater kunagi alustasid; mis Panso lavastustest võiks olla see, mida tänast publikut kõnetaks?

Teater on, nagu sageli võrreldud, liivale või veele kirjutatud kunst. Seepärast ei kõnetaks mitte niivõrd lavastused kui pigem teemad. Aga TÄNA on midagi hoopis muud kui eile. Teater ei suuda nii kiiresti reageerida. TÄNA on Covid, täiesti uus olukord võrreldes aasta algusega. Me ei tea veel keegi siirete ulatust ja kestust. Probleemid on hoopis uued ja pigem sarnased eelmise sajandi surutisega kui viimase kolmekümne aastaga. Meid hoitakse eemal elusatest inimestest ja suunatakse internetisuhtlusse, mida äsja taunisime. Lapsi hoitakse eemal vanavanematest, sest lapselapsed võivad olla ohtlikud. Meid hoitakse eemal ärateelistest. Perekondlikud-sugukondlikud sidemed olid niikuinii lõdvenenud, alles hakati taasavastama oma esivanemaid, alles õpiti kallistama, ja nüüd...?

Olete teatripreemiate žürii liikmena ühel aastal vaadanud ära väga suure osa sõnateatrite pakutavast, kuidas teile näis, kas meil on südamega tehtud teatrit?

Ikka on. AGA ei saa ilma tsitaatideta: «Suurim tarkustest on südametarkus. Kõige kõledam tarkus on see, kui aju funktsioneerib ilma südameta. Aju üksinda – see hävitab kunsti. Samavõrd vist kui süda üksinda.»

Mis teid nähtust rõõmustas ja mis kurvastas?

Rõõmustas mängurõõm. Kahju oli näitlejatest, keda partnerid alt vedasid selles mõttes, et ei läinud või ei viitsinud minna lavastaja ettekujutusega kaasa. Solvas mikrofonide kasutamine, mis sõna- ega mõtteselgust ei lisanud.

Miks neid siis nii palju kasutatakse?

Sõna pärast on läbi kogu teatriajaloo ägedaid lahinguid peetud. Sõnaselgust on nõutud ja seda on põlastatud. Mikrofonid on tulnud ehk sellepärast, et näitleja ei peaks mõtlema kuuldavusele, saaks järgida oma sisemisi, tundlikumaid nüansse. See võiks olla sõnastatud põhjus. Ja kunagi ehk jõuab tehnika selleni, et mikrofon ei sega.

Praegu on asi selles, et enamik näitlejaid pole ikka veel õppinud oma hääleaparaati kasutama, et piano kostaks ja forte jääks paindlikuks. Et keel heliseks ja sõna-, lauselõpud ära ei kaoks. Et sõnade tagant mõte välja tuleks. (Need on nüüd kõik minu õpetajate sõnad.) Ja seda viga mikrofon ei paranda.

Voldemar Panso 1976. aastal lavastuse «Roosiaed» proovis. FOTO: Eesti Draamateatri Arhiiv

Tugevaid ja huvitavaid näitlejad leiab pea igast lavastusest, aga lavastajate, veel enam põnevate mõtetega, oma idees kindlate, suurepäraste käsitööoskustega, detailidest hoolivate lavastajate kohta seda öelda ei saa. Lavastajate puudusest räägitakse kogu aeg. Mida saab lavakool (või koolid) teha selleks, et meie lavastajate pink oleks pikem?

Linnar Priimägi on kord öelnud, et see, kes lavastab, on lavastaja. Seega ka see, kes näitleb, on näitleja?

Tsiteerin läbi Panso Goethet: «Ma sooviksin, et näitelava oleks nii ahtake nagu köietantsija traat, et sellele ei julgeks üles ronida ükski saamatu.» Goethe peab silmas näitlejat, veel enam võiks see paika pidada lavastaja kohta.

Lavastajaid, nagu küsimuses on iseloomustatud, ei sünnigi kuigi sageli. Koolist on neid ikka tulnud, ka nende hulgast, kes algselt pole plaaninud lavastajaks saada. Ja tuleb edaspidi.

Aga võib-olla on probleem teatrites – teatrid ei lase tõusta lavastajal lendu, kukkuda ja siis uuesti tõusta ja nii meid kõiki üllatada.

Antagu teatrile võimalus eksida, siis saab teater ka lavastajatele-näitlejatele selle võimaluse anda. Lavakoolil peaks olema baasteater, kus sünniksid ja saaksid areneda diplomilavastused. Noorte lavastajate laialipaisatus juba kolmandal-neljandal kursusel ei ole parim tee. VII lend tegi oma diplomilavastused isekeskis, tollane draamateater oli toeks ja me saime palju mängida, me saime ennast teatripildis kehtestada. Kui ma tohin unistada, siis parim oleks NUKUst noorsooteatriks kehastunud teater. (Kusjuures NUKU peaks edasi arenema.) Sellest saaks mõne aastaga Eesti kuumim teater.

Mis on selles teatris, mida teistes pole?

NUKU on praegu muutumises, see on peamine põhjus, miks arvan, et sellest võiks saada baasteater. Muud vahet pole. Uut teatrit luua on raske ja pole ka mõtet, aga lavakoolile oleks oma baasi väga vaja. Selleks võiks olla milline teater tahes, kui tal on pakkuda ruume, lavaaega ja tehnilist abiväge.

Raske on teiega mitte nõustuda, kui ütlete, et Pansost suuremat meest meie teatrisajandis ei ole. Samas lauses kirjutate, et ometi on tema pärand läbi töötamata. Miks?

Kas ma julgen öelda, et see on kultuuripoliitika? Ma ei pea silmas ainult kauneid kunste. Kultuuriministrina on töötanud mitmeid inimesi, kellest ma lugu pean, aga kui palju on nende visadusest abi, kui läheb rahajagamiseks? Me muudkui räägime õpetajate, kultuuritöötajate, laulukoori- ja tantsujuhtide töö väärikast tasustamisest, muuseumite finantseerimisest, teadlaste rahastamisest. Häbi on. Ammu on juba lihtsalt häbi.

See häbi algas – Pansole mõeldes – juba vene ajal. Teaduste akadeemias oli kaks kohta (ma ei tea isegi, kas täiskohta) teatriteadlastele. Aga kogu teatripärand oli läbi töötamata. Kes oleks pidanud seda tegema ja mille arvel?

Okupatsiooni ajal oli arusaadav, et rahvuse püsima jäämine ei olnud prioriteet. Ametlikult mitte. Täna peaks see olema juba põhiseaduse järgi prioriteet. AGA?

Kellele kuulub Panso (kirjalik) pärand?

Voldemar Panso pärija on tema abikaasa Mari-Liis Küla.

Kui suur on Panso dokumentide kogumaht?

Ikka mitukümmend tuhat lehekülge. Niinimetatud kartoteegikaarte on umbes 5000, peale selle käsikirjad, päevaraamatud, märkmed tollasest lavakoolist, GITISest, koolipõlve kirjanduslikud katsetused, lavastuste prooviraamatud, kirjad, märkmikud.

 «Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased»  FOTO:  Raul Mee 

Kui palju vaadeldava perioodi märkmetest, Panso mõtetest on jäänud ilmunud raamatutest välja? Miks?

Neis raamatuis on väike osa Panso tolle aja märkmetest. Suur osa neist on sündinud raamatuks «Portreed minus ja minu ümber», suur osa sel perioodil ilmunud artikliteks. Panso bibliograafia on trükitud ja sealt saab vaadata, mida kõike ta sel ajal jõudis, kuigi mõni kirjatöö avaldati alles pärast surma. Samuti on sel perioodil lehekülgede kaupa väljakirjutusi raamatutest, mis teda kõnetasid ja mida ta arvas oluliseks kirjutamata jäänud doktoritöö «Töö ja talent lavastaja loomingus» tarvis. Kõik teemad, mida raamatuteski puudutan, on lahti kirjutatud palju laiemalt.

Voldemar Panso FOTO: Eesti Draamateatri Arhiiv

Kui te täna Pansoga kohtuksite, siis mida te temalt küsiksite ja miks?

Et kui 76-aastane Karusoo kohtuks 57-aastase Pansoga? Tänase teatri kohta ei küsiks midagi. Ma paluksin tal rääkida endast, tema mälu ulatub kaugemale. Ta on otsapidi mahtrasõdalaste järeltulija. Küsiksin tema ema elutee kohta. (Isast on ta kirjutanud rohkem.) Ma küsiksin nende teatrikoolide kohta, kus tema käis, tema tudengiemotsioonide kohta võrreldes minu omadega. Paul Sepa, Ants Lauteri, Felix Moori kohta. Sõja ja okupatsiooniaja kohta. Vene võimu kehtestamise kohta. Mul on nüüd kontekst olemas, ma saaksin aru, mida ta räägib, ja ehk ka paremini aru, kuidas ta mõtleb. Ma küsiksin näitlejate kohta, keda ta armastanud on, üldse nende paljude kaaslaste kohta, keda ta armastanud on, ja loeksin ette kõikide nende inimeste tänusõnad, kes teda armastanud on.

Kui ma kohtuksin saja-aastase Pansoga, siis ma istuksin ta kõrval, kui ta lubab, ja hoiaksin kahe käega ta kätt. Lihtsalt. Muud ei midagi.

Mis juhtub inimesega, kes kõik annab ja elab suurema idee nimel. Miks muutus kunagine Päikesepoiss kurvaks ja väga üksildaseks inimeseks? Meie mäletame teda, meenutame ja austame, aga tema tundis end elu lõpus õnnetuna. Miks see nii läks, mida Panso valesti tegi?

Iga inimene on mitmetine. Üks on see Panso, millisena mina teda näen tema viimaste aastate valgusel. Ükskõik kes teine näeb teisiti. Mida näen, arvan või kirjutan mina, ei ole ehk üldse see Panso, kellena ta nägi ennast ise, kellena nägid teda lähedased, sõbrad, kaaslased. See on subjektiivne dokumentaarium, nagu juba pealkirjas öeldud.

Suure tundmatu ees seisab inimene üksinda. Seda seismist ei näe mitte keegi teine ja mitte keegi ei suuda seda sõnastada.

Ainus Panso sõnastus, mida mina tean, ongi «Kõik, mida andsid koerale...» ehk raamatu moto.

Voldemar Panso. FOTO: Eesti Draamateatri Arhiiv

Voldemar Panso

  • Voldemar Panso (30. november 1920, Tomsk, Tomski kubermang – 27. detsember 1977, Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane.
  • Panso lõpetas 1938. aastal Nõmme gümnaasiumi V lennu ja 1941. aastal Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli ja 1955. aastal Moskvas teatrikunsti instituudi (GITIS) (juhendajad Aleksander Popov ja Marija Knebel), oli 1958–1965 GITISes aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat).
  • Ta töötas draamateatris näitlejana (1941–1950) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast noorsooteatri (praegune Tallinna Linnateater) ja 1970. aastast draamateatri peanäitejuhina.
  • 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas.
Voldemar Panso. FOTO: Eesti Draamateatri Arhiiv
Merle Karusoo. FOTO:  Raul Mee

Merle Karusoo

  • Merle Karusoo (sündinud 1. juulil 1944 Rae vallas) on eesti lavastaja.
  • Ta lõpetas 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennus. Enne lavakooli õppis Karusoo Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppes eesti keelt ja kirjandust ning osales sotsioloogialabori töös. 1999. aastal kaitses ta magistrikraadi Tallinna Pedagoogikaülikoolis.
  • Karusoo elutöö on nn mäluteater, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiivid jne).
  • Õppejõuna on Karusoo juhendanud teatriüliõpilasi nii lavakunstikoolis kui Viljandi Kultuuriakadeemias. Ta on töötanud noorsooteatris ja Eesti Draamateatris.
Merle Karusoo kaheköitelise raamatu «Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased» esitlus. FOTO: Raul Mee 
FOTO:  Raul Mee 
Seotud lood
27.11.2020 30.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto