R, 9.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Triin Teramäe: eesti lapsed ei ole lõimumispoliitika tööriistad

Triin Teramäe
, ettevõtja ja ema
Triin Teramäe: eesti lapsed ei ole lõimumispoliitika tööriistad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 55
Triin Teramäe
Triin Teramäe Foto: Kalle Veesaar
  • Me ei saa endale kohaldada suurriikide lõimumispoliitikat
  • Suure osakaaluga rahvusvähemust ei saa integreerida
  • Ühtne eesti kool on ohtlik eksperiment eesti lastega

Väikeriik Eesti lõimumispoliitika ei saa matkida suuri endiseid koloniaalriike ja meie kohus on tagada eestlastele võimalus omakeelseks õpikeskkonnaks, kirjutab ettevõtja ja ema Triin Teramäe.

Integratsioonigurud räägivad uhkelt «euroopalikest väärtustest». Euroopas oleks ennekuulmatu, et ajal, mil pole möödunud isegi sada aastat Hitleri kuritegudest, üritaks keegi lõimida juute ja sakslasi ühtseks kultuuriidentiteediks, mingisuguseks kunstlikult konstrueeritud segarahvuseks, kus mõlemad kaotavad oma kultuurilise identiteedi. Eestis on ometi just selline kafkalik ideoloogia valitsev, kusjuures isegi sellise ideoloogia mõistuspärasuses kahtlemine ei ole eriti sallitav.

Integratsioonile tuleb seada piirid

1934. aastal oli Eesti ühe kõige homogeensema rahvastikuga riik Euroopas (92 protsenti elanikest olid eestlased) riigi praegustes piirides (Statistikaamet, «Rahvaarv 1881–2000», lk 8). Praegu, pärast aastakümneid Nõukogude Liidu ajupesu, kus kõik etnilisusega seotud asjad tambiti häbiväärseks, ei eristata ka vabas Eesti rahvusriigis enam rahvuse järgi. Siiski on 2019. aasta statistika järgi end eesti keele emakeelena kõnelejaks märkinud 890 000 inimest ja vene keelt (koos teiste idaslaavi keeltega, nagu ukraina) emakeelena rääkijaid on 400 000. Venekeelsete osakaal siseministeeriumi 2020. aasta andmetel kasvab kiiresti – ainuüksi viimase kolme aastaga on toodud Eestisse peaaegu Rakvere linna jagu peamiselt venekeelseid elanikke.

Tantsulusti ei suuda takistada miski! Viie suve tagune jaanipidu Rocca al Mares Eesti Vabaõhumuuseumis.
Tantsulusti ei suuda takistada miski! Viie suve tagune jaanipidu Rocca al Mares Eesti Vabaõhumuuseumis. Foto: Erik Prozes

Olen lugenud loendamatuid teadusuuringuid integratsioonist, käinud konverentsidel ning vahetanud mõtteid ekspertide, ametnike ja poliitikutega. Mitte keegi ei ole osanud mulle vastata, kus kohas maailmas on nii suur hulk ühte suurrahvust ühe imepisikese rahvuse sisse suudetud integreerida. Paljud mainivad Kanada mudelit. Kanadas integreeruvad Euroopa kolonistidest suurrahvused, inglased ja prantslased, seevastu põlisrahvad elavad reservaadis, viimases kohas, kus põlisrahvaste keel ja kultuur saab olla. Kohas, kuhu kolonistidel ei ole asja (sic!). Mainin vaid, et Kanada põlisrahvaid, kellel on õigus oma reservaatides oma kultuuri säilitada, on 1,6 miljonit ehk poole rohkem kui eestlasi.

Vene kultuuriidentiteet säilib lõpututes avarustes Eestist ida pool, eesti oma aga vaid surnud vabadusvõitlejate ja väliseestlaste pettunud hingedes.

Teadlaste hinnangul on võimalik integreerida viis protsenti rahvastikust, optimistlikumalt kümme protsenti. Üle 30-protsendilise osakaaluga suurrahvust ei ole võimalik integreerida, nii et meie soome-ugri väikerahva kultuuriidentiteet säiliks venepäraseks muutumata.

Läbi sajandite elas venelasi Eesti aladel alla viie protsendi. Ka baltisakslasi, kellest meie kultuuriidentiteet on nii tohutult mõjutusi saanud, on meie aladel olnud vaid viis protsenti rahvastikust. Kusjuures keegi ei tegelenud tollal kunstliku sundintegratsiooniga. Koolid olid eraldi.

Meie maal ei ole kunagi elanud ühte võõrast rahvast, keda oleks üle 30 protsendi rahvastikust. Praegust viisi edasi minnes säilib vene kultuuriidentiteet kenasti lõpututes avarustes Eestist ida pool. Seevastu Eesti oma säilib vaid surnud vabadusvõitlejate ja väliseestlaste pettunud hingedes.

Me ei ole suur endine koloniaalriik

On väga lühinägelik ja ebaadekvaatne võtta eeskujuks mitmekümnemiljonilisi Euroopa suuri koloniaalriike, nagu Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa jne, kes integreerivad maksimaalselt paari protsenti oma rahvastikust. Koloniaalriikides on integreeritavad sageli ka selle riigi endistest kolooniatest, näiteks liibüalased Itaalias või marokolased Prantsusmaal jne. Rahvale, keda ollakse varem koloniseerinud ja kes on saabunud nüüd endisele emamaale paremat elu püüdlema, võib-olla ei ole tõesti väga kena öelda, et meil on õigus olla eraldi! Eesti ei ole koloniaalriik, vaid üks Euroopa väiksemaid põlisrahvaid. Eestlased on üle elanud kohutava genotsiidi ja olnud aastasadu rõhutud ja koloniseeritav.

Viis vastastikku sallida ja rassismi vältida

Claude Lévi-Strauss
Claude Lévi-Strauss Foto: akg-images

Prantsuse antropoloogiaklassik Claude Lévi-Strauss (1908–2009) meenutab oma 1971. aastal UNESCO konverentsil peetud kõnet «Rass ja kultuur» kui «kenakest skandaali». Ta andis seal üsna selgelt mõista, et rassismi vastu ei saa hooajaliste hea tahte avalduste ja teavituskampaaniatega, ei aita psühholoogid ja haridussüsteem, vaid «vastastikune sallivus [eeldab], et täidetud on kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa» («Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur», tlk Indrek Koff, Varrak, 2010, lk 103).

Mihkel Kunnus

On moraalselt lubamatu sundida eestlastele peale sundintegratsiooni olukorras, kus meie kiiresti kahanev põlisrahvus ja kultuuriidentiteet vajaks hädasti hoopis kaitset, nagu on kaitstud Austraalia, Ameerika Ühendriikide ja paljude teiste maade põlisrahvaid. Tõsi, meil on rahvusriik, aga juba mitu aastat on üleriigiline ja pealinna võim erakonna käes, kes ei tee saladust, et nad pigem seisavad mõne varem koloniseerinud suurrahvuse, mitte Eesti põlisrahva huvide eest.

Seega, arvestades eestlaste imepisikest arvu ja just ühe suurrahvuse väga suurt osakaalu, oleme samas olukorras nagu maailma põlisrahvad, mitte nagu Euroopa mitmekümnemiljonilised koloniaalriigid oma multikultuursusega, mis on eksitavalt ja äärmiselt lühinägelikult Eestis eeskujuks võetud.

Arvestades eestlaste imepisikest arvu ja ühe suurrahvuse väga suurt osakaalu rahvastikus, oleme samas olukorras nagu maailma põlisrahvad, mitte nagu Euroopa mitmekümnemiljonilised koloniaalriigid oma multikultuursusega.

Euroopa suurimate multikultuursete muulaste kogukondadega riigid, nagu Šveits ja Rootsi, kus siiski muulaste osakaal rahvastikust on oluliselt väiksem kui Eestis, on muide väga tugeva rahvusliku eneseteadvusega ühiskonnad, kes tunnevad oma rahvuse üle elutervet uhkust. Eesti pisikeses ühiskonnas on murettekitavalt suur hulk kõikvõimalikke arvamusliidreid ja ideolooge, kes väsimatult jutlustavad, kuidas kõik oma juurtega seonduv on halb ja häbiväärne, lausa «natsionalistlik» või midagi veel hullemat. Kõigile on teada, mis on saanud meie sugulasrahvastest, väiksearvulistest soome-ugri rahvastest.

Veel enam, erinevalt Euroopa kultuurrahvastest ei suuda ja aina rohkem ka ei taha eestlased eesti keelt oma kodumaal kehtestada. Trenditeadlike seas kogub tuult tiibadesse kahetsusväärne «sallivuse» poliitiline ideoloogia, just nagu oleks see, et meil pealinnas domineerib SRÜ riikide ühiskeel, midagi «multikultuurset» ja «euroopalikku». Euroopas ei ole ühtegi pealinna (peale Riia), kes tolereeriks oma avaliku ruumi muutmist mõne võõra rahvuse keelseks, nagu see praegu on reaalsus meie pealinnas – ainsas pealinnas maailmas, kus eesti lastel oleks võimalik kasvada eestikeelses keeleruumis.

Riik raiskab miljoneid eesti keele õppele, aga ometi pakub kõiki teenuseid ka vene keeles ja võimaldab venekeelsetel kogu elu elada mugavalt ilma sõnagi eesti keelt oskamata! Kas keegi kujutab ette, et sakslased ise räägiksid massiliselt türklastega türgi keeles Saksamaal? Eestis ometi peab juba muret tekitavalt suur hulk eestlasi «tolerantseks» suhelda venelastega vene keeles ja vene keele massiline õppimine on ju lausa uus trend!

Sallivusega ei ole siin vähimatki pistmist – pigem on see väikerahva alaväärsuskompleks, jäänuk nõukogudeaegsest mentaliteedist, kus kõik oma kultuuriidentiteedi väärtustamisega seonduv tambiti «kodanlikuks elemendiks».

Eestikeelset õpikeskkonda on raske leida

Juba praegu on Eesti pealinnas peaaegu võimatu leida mänguringi, põnnikooli või lasteaiarühma, kus laps ei peaks kasvama osaliselt venekeelses keelekeskkonnas. Väikelaste pedagoogikaga tegelevad inimesed nimetavad seda «rikastavaks» ja lapsele «sallivust» õpetavaks.

Iga intelligentne inimene teeb vahet võõrkeele oskusel ja keelekeskkonnal, kus laps on sunnitud viibima. Samamoodi on igas demokraatlikus riigis lapsevanematel õigus valida, missuguseid võõrkeeli oma lapsele õpetada, ei saa olla nii, et eesti põnnikool tähendab automaatselt seda, et 90 protsendil juhtudest peab eesti laps õppima osaliselt venekeelses keskkonnas, kuna venekeelsed lapsed räägivad omavahel või vene vanemad oma lastega iseenesestmõistetavalt ju oma emakeeles. Valikuvõimalus vene keelele on Tallinnas see, et laps istub kodus.

Nn ühtne eesti kool on muret tekitavalt ohtlik eksperiment eesti lastega. Vajame koole, kus eesti lapsed saavad oma kultuuriidentiteedi keskel kasvada.

Eelnimetatud põhjustel on nn ühtne eesti kool muret tekitavalt ohtlik eksperiment eesti lastega. Kõik rahvad on võrdsed ja rahvusvahelise õiguse järgi on igal rahval õigus olla erinev, pidada end erinevaks ja olla selliselt austatud. Nii nagu norra, itaalia, vene ja kõikidel teistel maailma rahvustel ja põlisrahvustel on (ei, kaugeltki kõigil ei ole – toim) oma kodumaal koolid, kus lapsed saavad kasvada selle rahvuse kultuuri keskel koos sama kultuuritausta ja koos sama emakeelt rääkivate lastega, on see ka eesti laste vääramatu inimõigus. Eesti koolid peavad säilima, et eesti lastele oleks tagatud põhiseaduslik õigus eesti koolile nii, nagu see on teistel maailma hävimisohus põlisrahvastel. Koolid, kus eesti lapsed saavad oma kultuuriidentiteedi keskel kasvada. Ka eesti lastele peab jääma nende inimõigus eesti koolile ja eesti keeleruumile, sest see on ainus, mis tagab eestluse säilimise.

Õigus kasvada eestlaseks

Eesti lapsed ei ole lõimumispoliitika tööriistad! Eesti lastel oli eestikeelne kool, kus valitses eesti keele keskkond isegi vaimupimedal Nõukogude okupatsiooni ajal. On aktsepteerimatu, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peavad eesti lapsed aina enam kasvama Venemaa Föderatsiooni riigikeele keskel. Liiga suure vene mõjutusega närbub meie põlisrahvuse unikaalne kultuuriidentiteet. See lahustub poolvene postsoveediks. Rassism väikerahvuste suunal ja kultuuririkkuse, tegelikult kogu inimkonna pärandi hävitamine ühe unikaalse põliskultuuri identiteedi hävitamisega ja ümberkonstrueerimisega on lubamatu.

Ei ole saladus, et Eesti alad on Venemaa valitsejatele olnud alati strateegiline huvi ning on seda kahtlemata ka praegu. Samuti on idanaabri huvi nõrgestada kohalikku kultuuriidentiteeti ning suurendada vene keele osakaalu ja tähtsust. Eesti koolide koridoride täitmine vene keelega ja kahjuks sageli seeläbi ka vene meelega on kindlasti midagi, mille üle paarisaja kilomeetri kaugusel algava impeeriumi diktaator ainult rõõmustab. Tanke pole vajagi – Eesti riik täidab idanaabri eesmärgid ise oma sundintegratsiooni ideoloogia ja eesti oma kultuuriidentiteedi lahustamisega.

On viimane aeg see enesehävituslik hullus lõpetada. Eesti lastel on õigus kasvada eestlasteks, läänemeresoomlasteks, põhjaeurooplasteks.

Kunagine üleskutse eesti perede toetuseks

Üle 30 aasta tagasi, 1988. aasta 1. ja 2. aprillil toimus Toompea lossis Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, mille eesmärk oli loovliitude osa arutamine NLKP XXVII kongressi otsuste täitmisel ja XIX üleliiduliseks parteikonverentsiks valmistumisel.

1988. aastal peetud Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi kõnede faksiimiletrüki tagakaas.
1988. aastal peetud Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi kõnede faksiimiletrüki tagakaas. Foto: Mihkel Kunnus

Seal peetud kõnede kogumiku (see on kordustrükina uuesti välja antud) tagakaanelt leiab kultuurinõukogu teksti «OLEME JÄÄNUD, ET JÄÄDA!», kust võib lugeda:

«Ühispleenumil sõnastas eestlaste ühe olulisema valupunkti Lennart Meri. Ta kutsus valitsusi üles toetama NOORT EESTI PERET ja kindlustama talle sotsiaalses hierarhias turvaline koht. Valitsuse senised demograafilised meetmed ei ole kõrvaldanud ohtu, et eestlased kui rahvus sureb välja.

Üleskutse leidis laialdast vastukaja. Kaks päeva hiljem soovitas Herald Eelma luua vabatahtlikest annetustest eesti pere fond. Heino Pars tegi järgmise ettepaneku: kehtestada eestikeelsetele ajalehtedele, ajakirjadele ja raamatutele väike hinnalisa, mis oleks trükitud ametlikult riiklikule hinnale +-märgiga juurde. Näiteks päevalehele 3 + 1 kop., nädalalehele 10 + 5 kop., kuukirjale 40 + 20 kop. Mõistagi on sellele vaja Sinu nõusolekut. Meie tublisid tiraaže arvestades laekuks hinnalisast väike algkapital, mis aitaks mõneti leevendada kahe- ja enamalapseliste eesti perekondade olukorda. Ja vaevalt sellest tüli tõuseb, kui eesti keelt kõnelevad pered niiviisi eesti keelt säilitavaid peresid abistavad.»

Eks aeg ole teinud siin mõne päris radikaalse kontekstipöörde ja lugedes neid ettepanekuid ajaloolise kontekstita on tulemuseks midagi õige sarkastilist. Alates juba tublidest tiraažidest või ainuüksi ideest, et eestikeelset kirjasõna võiks veel täiendavalt maksustada, rääkimata etnilisest eristusest peretoetusmeetmete osas. Aga selline on ajalugu, kust me tuleme, ning alati tasub teadvustada, millised inertsid meid kujundavad ning mille nimel on kunagi loodud institutsioonid, mille vahel praegu toimetame.

Mihkel Kunnus

Märksõnad
Tagasi üles