Juhtkiri ⟩ Ühe ajajärgu lõpp

2 min lugemist
  • 2014. aastal alanud Savisaare protsess jõudis lõpule
  • Pikalt kestnud protsessi tulemused jäid paljuski ebamääraseks
  • Sellele vaatamata on eilsel otsusel kaalukas tähendus
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Kalev Kallo süüdimõistva otsuse lõplik jõusse jäämine lõpetab ühe ajajärgu suhtumises korruptsiooni. Ajajärgu, kus korruptant võis häbenemata ühiskonnale näkku naerda ja end märtrina esitleda.

Tänaseks lõpptulemuseni jõudnud Savisaare protsess algas 2014. aastal süüdistustega korruptsioonis, rahapesus ja erakonna ebaseaduslikus rahastamises. Kaks aastat hiljem oli kohtu all kaheksa isikut ja Keskerakond juriidilise isikuna.

Pikalt kestnud protsessi tulemused jäid paljuski ebamääraseks – Paavo Pettai suhtes rakendati oportuniteeti, kui temast sai prokuratuuri tunnistaja. Peasüüdistatav Edgar Savisaar vabastati tervislikel põhjustel, Alexander Kofkini osas lõpetati protsess mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Õigeks mõisteti ettevõtja Aivar Tuulberg. Kolm süüdistatut (Villu Reljan, Priit Kutser ja Hillar Teder) ning Keskerakond juriidilise isikuna tunnistasid oma süüd kokkulepemenetluses. Riigikohtu eilse otsusega mitte võtta edasikaebust menetlusse jäi riigikogu liige Kalev Kallo süüdi Keskerakonnale keelatud annetuse tegemises ja altkäemaksule kaasa aitamises ning ettevõtja Vello Kunman altkäemaksu andmises.

Rahulolematust protsessi ja selle tulemuste suhtes on avaldanud nii mõnigi õigusala asjatundja. Ühelt poolt on ette heidetud, et suure avalikkuse tähelepanuga alanud protsessis ei jõutud põhilistes süüdistuspunktides tulemuseni, ning selle asemel, et tõestada süüd üldmenetluses, veenis prokuratuur kohtualuseid süüdistusega nõustuma. Teiselt poolt heideti ette, et tõde jäi selgitamata protsessi venimise tõttu ja ühiskonna õiglustunne rahuldamata.

Korruptsiooniennetus on nagu peenra harimine, mis vajab pühendumist, et umbrohi ei pääseks vohama.

Sellele vaatamata on eilsel otsusel kaalukas tähendus. Kuigi Edgar Savisaar on nimetanud ennast puhtaks kui prillikivi ja Kalev Kallot Eesti poliitika kõige ausamaks inimeseks, siis praegune lõppotsus tühistab need väited. Nii on lõppkokkuvõttes õigus mõistetud ja tõde välja selgitatud.

Karistused ei olnud küll ranged, kuid rangust iseenesest ei saa pidada meetmeks, mis korruptsiooni tõrjub. Korruptsioonikuritegusid on raske tõestada ja nagu käesolevgi protsess näitas, ei pruugi see õnnestuda. Õhku võib jääda ka kahtlus süütu inimese maine hävitamises. Seetõttu on püsiv töö korruptsiooni ennetamiseks tee, mida mööda liikuda.

Korruptsiooniennetus on nagu peenra harimine, mis vajab pidevat pühendumist, et umbrohi ei pääseks vohama ning vilja enda alla lämmatama. Taasiseseisvuse kümnenditel on Eesti teinud siin märgatavaid edusamme, mistõttu niihästi korruptsioon kui ka selle tajumine ühiskonnas on kahanenud. Võib öelda, et meie ühiskonna peenral umbrohi vilju enam ei lämmata.

Samas näitavad kasvõi viimaste kuude sündmused, et väiksemaid ja piiripealseid juhtumeid tuleb siiski ette. Umbrohtu kasvanud peenral ei paistaks need üldse silma, aga kui peenar on puhas, siis jätkub tähelepanu ka nendele. Et ka väikesed asjad tulevad välja ja saavad vähemalt moraalse hinnangu, annab tagatise, et korruptsioon ei pääse vohama.

Eilne lõppotsus andis meie peenra harimisse oma kindla panuse, mistõttu kuue aastaga sellele kulutatud aeg ja ressursid ei ole olnud raisatud.

Seotud lood
30.11.2020 02.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto