Maarja Vaino: viletsus on vaataja silmades

Tellijale

Kui lüüa otsingusse sõna «vilets», tuleb sealt kõikvõimalikke vasteid alates küsimusest «kas uni on vilets?» ja lõpetades aruteludega, milline on kõige viletsam automark. Konservatiivsust viletsuse märksõnaga seoses esialgu ei leia. Ometi on just viletsuse kaudu iseloomustanud konservatismi Hasso Krull oma hiljutises arvamusloos. Muidugi võib selliseid seoseid luua, aga siis eeldaks lisaks jutuveeretamisele ka tõsisemat analüüsi. Oma artikliga käitub Krull aga inimesena, kes lööb teisele tordi näkku ja küsib siis imestunult, miks too nii imelik välja näeb. Seetõttu võiks natuke kommenteerida Krulli artiklis esitatud mõtteid, eeskätt äratundmisest, et nii mõnigi asi, mida konservatiivsusele omistatakse, tuleneb sageli rohkem ütleja enese fantaasiast.

Ihalus mineviku järele, soov elada 19. sajandis jne on üks tüüpilisemaid sellistest väidetest. Ikka ja jälle korratakse: soovitakse midagi konserveerida, ei soovita muutuda! On aga põhimõtteline erinevus millegi hoidmise ja konserveerimise vahel. Mingid muutused toimuvad alati, see on selge. Muuhulgas muutume vanemaks ja liigume vääramatult oma elu lõpu poole. Konservatiivse eluhoiakuga inimesed ei räägi soovist maailma paigal hoida, vaid säilitada selles muutuvas maailmas pidepunkte. Teatud küsimustele jäävad vastused alati samaks, küsitagu neid antiikaegadel või praegu. Seda tõsiasja pole mõtet eirata või süüdistada konservatiive «vanameelsuses». Võib ju seda ka teha, aga ega see midagi ei muuda. Võib minna näiteks õue ja lumesaju peale karjuda, aga ega lumi sellest ei hooli. Siduda konservatismi soovimatusega elus edasi minna on tahtlik väärtõlgendus, mis hoopis ise ei taha tunnistada: on elureegleid, loodusseadusi jms, mis kehtivad igal ajal ja mille kehtimine ise ongi elu edasiliikumise üheks aluseks. Vahel näib, et pigem on nn progressiivsed vaated need, mis tahaksid elu tema loomulikus arengus takistada, seda kunstlikult või vägivaldselt suunata.