Arvustus ⟩ «Tabamata ime»: ma ihkan alla vaadata…

Advokaat Kurg – Karel Käos, Gustav Laurits – Erik Richard Salumäe, Doktor Vaik – Hardo Adamson, Lilli Ellert – Tuuli Maarja Põldma FOTO: Harri Rospu

Eduard Vilde «Tabamata ime» esietendumine Voldemar Panso 100. sünniaastapäeva nädalal on tähendusrikas. Panso lavastas näidendi 1965. aastal TRA Draamateatris, peaosades Ants Eskola, Velda Otsus, Linda Rummo. Panso viimased õpilased 7. lennust on loonud nüüdseks viis «Tabamata imet», kolm neist lavastused tudengitega. Merle Karusoo kahel korral: diplomilavastus 1975 (Leo Saalep – Urmas Kibuspuu) ja 20. lennuga 2001; Ago-Endrik Kerge telelavastus 1983, Priit Pedaja lavastus draamateatris 1992.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vilde keele ja stiili õpe

Klassikateksti väärtus on ammendamatus, avastuslikkus. Lembit Petersoni lavastuses kõlab Vilde tekst minimaalsete kärbetega ning 1912. aasta väljaande põhjal. Mõnigi sõna kuuldub esmakordsena, näiteks Eeva Marlandi kuulsas lauses ime tabamatusest «suurt ja ainuslist», kõrvaharjunud ainulise asemel. Noortele laval on Vilde keele ja stiili vahendamine ainusline õppetund. Kuid uudsus ei piirdu sõnadega, oluline on mõte.

Mängitakse kahes koosseisus, see loob põnevaid võrdlusvõimalusi, üksnes kaks osatäitjat jäävad mõlemas variandis samaks. Hinnangute andmisel maksab «algajate edimese katsekese» (Vilde «Pisuhänd») puhul olla ettevaatlik, andestatagu süvaanalüüsi puudumine, mida kirjutada õnneks leheruum ei võimaldagi. Kinnitan, et üliõpilaste avastamisel on III kursuse «Tabamata ime» tubli hakatus.

Kolm peaosalist on koosseisudes tõesti eriilmelised. Mõlemale Leo Saalepile tundsin südamega kaasa: Jaan Tristan Kolbergi puhul mõjub kogu väline olek haprana, illusioon piinatud klaverikunstnikust kujuneb distantsitum, samas on see Saalep täiskasvanum; Hardi Mölleri värelevate pianistisõrmede ja püsitu liikumisega Saalep on suur laps, kelles heitlemas närvlikkus ja hele lootuseküllus, mistap on lootuste purunemine valus. Lilli Ellerti roll paotub iseäranis avaral tunnete­skaalal: Maria Teresa Kalmeti puhul lausa üllatab, kuis Lilli võib äratada poolehoidu ja mõistmist oma kirglise tunnustuse- ja armastusevajadusega; Tuuli Maarja Põldma Lilli liigub selle rolli traditsioonilisema, võimukama kättemaksuni. Kõige mõistatuslikum näikse olevat päiksenaise Eeva Marlandi osa: Margaret Sarve Eeva jääb oma «taewasinise rahuga» nõnda kõikemõistvaks ligimeste vastu, et peaaegu ärritav, küll tahaks tema hinge lahti muukida; Maria Ehrenbergi Eeva on soojatoonilisem, tema armastus Leo vastu hellemana nähtav. Sugenes unistus kindlad koosseisud ka segamini paisata.

Lilli õe Paulana on Marta Aliide Jakovski emalikum, Merlin Kivi nipsakam, iseteadvad inimesetundjad mõlemad. Gustav Laurits on Hardo Adamsonil uljal koomikatuhinal maalitud, Erik Richard Salumäel vaoshoitum. Elevust toob stseen Lauritsa Vanemuisele pühendatava väikevaraga (saali naerukahin annab Vanemuisele teatrinime lisatähenduse!), kui Juta-preili (Tuuli Maarja Põldma või Maria Liive, kumbki kenasti sama tõugu oma ema Paulaga) kõrvale ilmuvad poisid Lembit ja Endel (Paul ja Sander Koff), kenasti korrektsed, aga muhedalt vembukad. Just siin sündis kui kogemata, kerge koomikaga üks võtmeviive. Isa Gustav tõdeb kõnes Saalepile, kuis eestlased on pidanud suurte haritud rahvaste poole üles vaatama – seda kuuldes rändavad poiste silmad küsivalt üles. Jätkem see hetk meelde!

02.12.2020 04.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto