Looduselt hakati ulatuslikult armuande võtma alles 1950. aastal

3 min lugemist
Jäljed, mille on jätnud tuumakatsetused või hiidekskavaatorid, on Maal tuvastatavad miljonitegi aastate pärast. Tegelikult kuni planeedi lõpuni. Pommikatsetustest jääb XX sajandi inimkonda märkima tehislike radionukliidide kihistus ja ekskavaatoreid meenutavad meile nii muutunud kliima kui ookeanipõhjast edaspidi leitav mikroplasti settekiht. Pildil: Welzowi (Saksamaa) söekavanduse hiidekskavaator. FOTO: PATRICK PLEUL/AFP

Ajakirja Nature oktoobrikuus avaldatud artiklis inimkonna erakordsest energiatarbimisest märgitakse, et inimtegevuse ulatuslikud geoloogilised mõjud hakkasid nähtavalt kasvama 1950. aastatest.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Juba vene õpetlane, geokeemik Vladmir Vernadski (1863–1945) pani tähele ja kirjeldas inimeste omapärast võimet ulatuslikult laiendada, täiendada ja muuta loodust. Vernadski kohtus ja suhtles austria geoloogi Eduard Suessiga, keda peetakse biosfääri mõiste leiutajaks. Vernadski leiutas sellele lisaks oma mõiste – noosfääri –, mis tähendab mõistuslikku keskkonda (kreeka νόος tähendabki mõistust või vaimu). Vernadski liikus oma eluga Venemaal ka kommunistlikusse ajastusse, kus akadeemikust tehti propagandistliku loosungi «looduselt ei tule oodata armuande, vaid neid tuleb ise võtta» eestkõneleja.

03.12.2020 05.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto