/nginx/o/2021/12/21/14272325t1h96ce.jpg)
/nginx/o/2020/12/03/13511570t1hed75.jpg)
Tartu Ülikooli afektiivse psühholoogia vanemteaduri Andero Uusbergi sõnul on suurem oht vandenõuteooriate küüsi langeda madala haridustaseme ja ühiskondliku positsiooniga inimestel, kelle iseloom ei talu segaseid olukordi. Uusbergi hinnangul võib näiteks maskivastastele üha enamate argumentide esitamine hoopis süvendada nende vandenõuusku ning parem lahendus oleks hoopis ühiseid väärtusi otsida.
Kas olete üllatunud, et reedel toimus selline üritus, kus tõsimeeli karjuti igasuguseid kahtlasi asju, aga peamiselt seda, et mask on kahjulik?
Ei ole üllatunud ja seda kahel põhjusel. Üks on see, et me näeme üle maailma samasugust asjade käiku. Teiseks on inimloomust arvestades ka üsna ootuspärane, et segases olukorras hakkavad ringlema konspiratsiooniteooriad ja on hulk inimesi, kes võtavad eri põhjuste kokkulangemisel neid üsna tõsiselt.
Mis need põhjused selle taga on, miks hakatakse vandenõuteooriaid uskuma?
Minu jaoks hästi mõistlik lähenemine ütleb seda, et vandenõuteooriad kustutavad kolme janu või rahuldavad kolme psühholoogilist vajadust. Esiteks on meil kõigil põhimõtteline vajadus maailmast aru saada, mis on täiesti loomulik. See vajadus on eriti suur teravates olukordades, mis on ühelt poolt hästi olulised, aga teiselt poolt keerulised – just nagu koroonapandeemia. Sellistes olukordades pakuvad vandenõuteooriad näilist selgust. Keeruliste sündmuste seletused koosnevad sageli paljudest üsna igavatest juppidest ja nii tekib vastukäivus selle vahel, kui uskumatu olukord tundub, ja kui mitte rahuldust pakkuv selle tegelik seletus on. Ajaloost võib näitena tuua 11. septembri terrorirünnakud ja ka atentaadid, kus nii-öelda õige seletus on ühelt poolt segane ja samas ei vasta sündmuse erakordsusele.
Teiseks kipuvad inimesed vandenõuteooriate poole vaatama siis, kui neil on vähe kontrolli toimuva üle. Näiteks on tehtud katseid, kus inimestel suurendatakse laboris ärevust ning leitakse, et nad hakkavad vandenõuteooriad tõsisemalt võtma. Kui oled olukorras, kus sinu teha on vähe, sinust sõltub vähe, siis vandenõuteooria võimaldab mõnes mõttes võtta kontrolli selle üle, mida sa usud. Autoriteetide ja levinud arusaamade kahtluse alla seadmine annab tunde, et oled vähemalt natukenegi olukorra peremees. Kõrvaltvaatajale on see küllaltki jabur, kui inimene, kellel on võimalik vähe olukorras enda heaks ära teha, hakkab uskuma mingeid lugusid, kus tal on veel vähem võimalus midagi enda heaks ära teha – sest vandenõuteooriad ju enamasti väidavad, et asjade taga on kellegi kõikvõimas käsi. Aga reaalsuses kahtlemise akt ise annab inimesele mingisuguse kontrollitunde.