Teele Lember on oma esikkogus kriitiline ja eneseirooniline

2 min lugemist
Teele Lember FOTO: GEORG KÕRRE/PM/Scanpix Baltics

Teele Lemberi «Süstemaatiline unistaja» on luulekogu, mis pälvis tänavu nominatsiooni Betti Alveri kirjandusauhinnale. Mõtlesin lugedes esmalt, et kas autor on veel üsna noor, kuid seda tegelikult ilma väga hea põhjuseta – lihtsalt mõned I osa (kogumik on jagatud neljaks osaks) mustvalget protestiretoorikat väljendavat tekstid tekitasid sellise tunde. See tähendab siis kriitikat nende (valgete, keskealiste, eesti) meeste pihta, kes kamandavad naisi kuulekalt ja tõupuhtalt paljunema. Luulemina lubab selle peale hääletada jalgadega ning minna säherdustele laste sünnitamise asemel parem mõne «lödipüksi» manu. Siis jõudsin aga kolmekümnese naise kortsus põlvede mureni, mis noorte poiste imetlemise keerukaks teeb, ja taipasin oma esialgset eksitust.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tekstides on tähelepanu all ka (naise) seksuaalsus, (kohati irooniamaiguliselt vastuobjektistav) mehekeha imetlemine ja päris palju huumorit või irooniat – näiteks needsamad kortsus põlved või siis too 35. lehekülje ideaalses bikiinivormis laip, kes eluajal surma aiva edasi pidi lükkama, sest kord polnud karvad aetud, kord oli vistrik näos ja nii edasi. Läbiv muigvelolek on ainult hea, see muudab ka ühiskonna- ja mõtteviisikriitika (feministliku, kapitalismivastase, võõravihavastase jm) mängulisemaks, mitte tingimata vähem teravaks või rohkem originaalseks (noh, mõttekäik, et kitkud end siledaks nagu beebi, sest meestele meeldivad beebid... ei oot, pole just uus, nagu pole see Eestist minema kõndimise mõtegi, aga samas on see muidugi nõnda ju seda autentsem mõnede ühiskondliku debati (või siis üksteise süüdistamise) häälte peegeldus).

03.12.2020 05.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto