Juhtkiri ⟩ Väärteooriatest lahti

2 min lugemist
  • Vandenõuteooriad mõjutavad võitlust väärinfoga
  • Teiste inimeste heaolu ja turvalisusega ei tohi riskida
  • Argumentatsioon peab põhinema teaduslikel faktidel
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Maskivastasus, valimispettuse kahtlustamine USAs, kõikjalt «soroslaste» ja «reptiilide» otsimine – igasuguseid vandenõuteooriaid tuleb praegusel ajal nagu seeni pärast vihma. Ja neid ei levita mitte ainult inimesed tänavalt, vaid ka paljudes riikides eliiti kuulujad, sealhulgas isegi presidendid, mis teeb võitluse väärinfo ja vandenõude vastu väga keeruliseks. 

Seda vandenõude levimise fenomeni aitab tänases lehes täpsemalt lahti seletada Tartu Ülikooli afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg.

Ta toob esile, et vandenõude uskumine on seotud inimeste ­sügavama vaimuilmaga. Ärevad ajad ­tekitavad kõigis segaseid tundeid ja on loomulik, et sellises olukorras otsitakse põhjuseid ja selgitusi. See vajadus on saatnud inimesi aegade algusest peale, sellest on tekkinud müüdid ja reli­gioonid. Vabas ühiskonnas on igaühel õigus uskuda seda, mida soovib, aga selle õiguse piir peaks olema seal, kust algab teiste inimeste heaolu ja turvalisus.

Mitmed praegused liikumised, näiteks maskivastased, on selle ­piiri ületanud ning tagajärjeks on ­süütute inimeste haigestumine ja surm. Vande­nõuteooriad võivad halvata terveid ühiskondi ja viia lausa massimõrvadeni – lääne ajaloost teame ühe võikama näitena uusaja algust varjutanud nõiaprotsesse. Väärteooriate levi­ku piiramata jätmine jõuab lõpuks iga inimeseni, kui nende põhjal teki­vad sügavalt ühiskondi lõhestavad ­teemad, milles ka Eesti inimesed on pidanud valima poole, keda rohkem uskuda. Üks näide on vaktsiinivastasus, mis koroonavaktsiinide saabudes taas aktuaalsemaks võib muutuda.

Alustada võiks viisist, kuidas asjadest räägitakse. Argumentatsioon peab olema selge, rahulik ja põhinema teaduslikel faktidel.

18

Kuidas siis ikkagi vandenõuteooriatest lahti saada? Andero Uusberg ütleb, et kõige parem on lõhestavate küsimuste tekkimist üldse vältida. Kui sügavad lõhed on aga juba tekkinud, tuleb probleemi lahendada muud moodi. Alustada võiks viisist, kuidas asjadest räägitakse. Argumentatsioon peab olema selge, rahulik ja põhinema teaduslikel faktidel. Siinkohal võib kiita mitmeid tublisid meditsiiniala inimesi, kes on võtnud oma ülesandeks koroonakriisi ajal inimestele uuest haigusest just nõndaviisi, üksikasjalikult rääkida. Sama peaksid tegema kõik, kes inimestele infot edastavad. Ka ajakirjandus, kuigi kiire infoajastu ja sotsiaalmeedia stiilis kiirete ja lühikeste, sageli argumenteerimata sõnumite võidukäik soodustab vastupidist.

Vandenõuteoreetikute vastu ei saa võidelda sõjakalt, tulistades ­nende pihta kontekstita vastuväiteid, ­isegi kui need on õiged. Semiootik Andreas Ventsel on soovitanud, et proovida võiks hoopis meetodit «üks argument korraga». See tähendab, et vandenõuteoreetikute väiteid ei kuulutata lihtsustades täienisti valeks ja nende levitajaid ei sildistata kohe lamemaalasteks või muuks sääraseks, vaid väited võetakse üksipulgi lahti ja valeargumendid lükatakse põhjenduste abil ükshaaval ümber.

Nii tekib räuskava sõnasõja asemele rahulik ja tervislik vestlus, mis praegusel turbulentsel ajal on väga tervitatav. Ja tõesti, niiviisi tuleb kohati ka väga lihtsaid põhitõdesid inimestele uuesti üle seletama hakata. Kuid see väike pingutus seisab hea selle eest, et vandenõuteooriad takistamatult levida ei saaks.

Seotud lood
03.12.2020 05.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto