K, 29.06.2022
Inimene oskab elada
Ennast ei saa liiga tõsiselt võtta, arvab Mart Juur. Foto: Mihkel Maripu
Krister Kivi
, Arteri toimetaja
Inimene oskab elada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12

«Mõte nr. 1. Kes aknalõhkumist meelde tuletab, sel aken uuesti puruks,» kirjutas noor humorist Mart Juur 1980. aastal Pikri lookeses «Mõningaid mõtteid», mis oli ka tema esimene trükiproov. Kuigi mõni aasta hiljem hävitati Juure pärast 80 000 eksemplari juba valmis trükitud ajakirja, on naljapõldu küntud nüüd juba neli aastakümmet ning peagi potsatab raamatulettidele ka tänavusügisene saak, killukogu «Igaüks on imelik». Mõni 1980. aasta Pikris ilmunud tähelepanek on toonase konteksti ärapudenemisest hoolimata aga oma teravuse säilitanud. Näiteks «mõte nr. 6»: «Üheksa korda lõika, siis pole mõtet mõõtagi.»

Mida sulle kinkida võiks?

Kõige toredam kingitus on see, kui mõni kena inimene tahab külla tulla ja saab temaga aega veeta. Üldiselt tahetakse kinkida plaate ja raamatuid, aga enamasti on need mul juba endal aegsasti hangitud.

Kas küsitakse tihti: «Sa, Mart, loed vist väga palju?»

Jah, sageli, ja veel kaastundliku naeratusega. Mitte sugugi väga palju: hommikul pärast ärkamist, siis pärast lõunauinakut ja tunnike õhtul. Nii et väga palju see aega ei võta. Samas ma olen ka kogenud lugeja. Valdan diagonaalis lugemist ja oskan ka edasi keerata, kui on tegu materjaliga, mis on antud hetkel ebaoluline. Paljud inimesed ei valda seda kunsti, aga mul on see talent olemas.

Ega sa ei söö lugemisega samal ajal?

Söön ikka, eriti kui teos juhtub olema näiteks blokaadist. Siis on väga mõnus teha võileib või võtta kommi.

Aga süüa oskad teha?

Ainult putru keeta, muud ei oska, ja see ei paku mulle ka vähimatki huvi. Küll meeldib mulle väga turul käia. Mul on seal mõned tuttavad müüjad, kellega räägime juttu ja maitseme kapsast ka. Nii see käib.

Üks meie armas vana kolleeg käis ka muudkui turul kapsast maitsmas, aga siis sai koroona.

Eks see oht ripub pea kohal, aga mina muidugi täidan kõiki korraldusi, hoian distantsi ja pesen käsi, sellega ma annan oma panuse. Maski kannan ka, sest kui asjaga kaasneb täiesti selge eesmärk, siis pole ju mõtet puksida. Mu meelest selles küsimuses on mõistlik vooluga kaasa minna.

Kui palju «see praegune situatsioon» su elu mõjutanud on?

Raamatukogus käin ikka edasi, sest ega raamatukogus pea olema pead-jalad koos. Ja ujulas saab ka käia, sest seal ei käi suurt kedagi peale minu ja veel mõne teise hullu. Kevadel, kui ujula suletud oli, lõi sealt möödudes küll selline piste sisse, et issand, kuidas tahaks ujuda, murraks kasvõi sisse ja ujuks salaja.

Kas sulle on vahel ette heidetud, et su huumor pole poliitkorrektne?

Eks siin tuleb EKREt tänada, et nad oma jauramisega on võtnud ära neegrinaljad ja pedenaljad, mis veel kümme aastat tagasi mõjusid süütult ega tekitanud mingeid küsimusi. «Rahva omakaitses» oli meil viina võttes parool juutpedeneegerpaadam, aga me lõpetasime selle ära, kui selgus, et grupp kuulajaid võtab seda eiteamillena, üleskutsena, et «hass, võtke teie ka!». Ja eks kõik sõltub kontekstist. Kui kontekst mõnest teisest kultuurist teatud ulatuses üle kandub ja näed, kui halvasti ja ebameeldivalt üks või teine asi kellelegi mõjuda võib, siis sellega tuleb arvestada.

Märksõnad
Tagasi üles