/nginx/o/2020/12/04/13512397t1h4490.jpg)
Elitaarset rahvameest ei saa juba põhimõtteliselt olemas olla. Sama keerulise ning eksistentsiaalse dilemma ees on avangardpopiks kutsutav žanr. Teha avangardpoppi nii, et see ei oleks avangradilembeste jaoks liiga popp ja popisõprade jaoks liiga avangard, on sama keeruline nagu soov elada täpselt kesklinnas asuvas vaikses mererannas.
Avangardpopi kui žanriga kaasnevad samuti keerulised lood ja paradoksid, ühest küljest on tegemist muusikaga, mis, nagu nimigi otseselt viitab, on oma ajast ees, kuid kasutab samas sageli helisid, instrumente ja kujundeid möödunud kümnenditest. Mart Avi raskesti piiritletavat muusikat ongi tihti ja õigustatult peetud avangardpopiks. See on selline paljulubav ning samas eriti eimillekski kohustav termin, millega Avi on mõnuga ümber käinud. On artiste, kes tahavad meeldida publikule, ja on artiste, kes tahavad meeldida kriitikutele. Kõige tüütum on muusik, kes viljeleb rõhutatult põrandaalust muusikat ning vihkab samas iga ajakirjanikku, kes pole valmis tegema temast esikaanelugu. Avi ei kvalifitseeru ühegi eelmainitud näite alla ja tundub, et pigem tahab isiksus Mart Avi meeldida muusik Mart Avile, ning see on igati hea kombinatsioon.
