N, 6.10.2022

Irja Lutsar: koroonaviiruse luup paljastab ühiskonna nõrkused

Irja Lutsar
, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor; Teadusnõukoja juht
Irja Lutsar: koroonaviiruse luup paljastab ühiskonna nõrkused
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 43
Irja Lutsar
Irja Lutsar Foto: Sander Ilvest / Postimees

Koroonaviiruse pandeemia ajal tuleb silmas pidada, et ka parim teadusnõu on ainult nii hea kui seda informeerivad andmed. Kohati tuleb aga arvestada sellegagi, et ühiskondlikud ning inimlikud väärtused ja teaduslikud seisukohad ei pruugi kuigi hästi klappida, kirjutab Irja Lutsar.

Minule kõige sagedamini esitatud küsimus on, kas valitsus kuulab teadlasi, ja siiralt aus vastus on, et kuulab küll ja kuulab isegi väga. Seetõttu on minulgi valus kuulata, kui ikka ja jälle öeldakse, et teiste riikide valitsused kuulavad teadlasi, aga Eesti valitsus mitte. See ei ole õige. Siit aga järgmine küsimus: kas teadlaste antav nõu on alati niisugune, mida tasub kuulata ehk teisisõnu, kas teadlastel on piisavalt andmeid ja teadmisi, et teaduspõhist nõu anda? Eraldi küsimus, kas teaduspõhine nõu on ühiskonnale vastuvõetav.

Pandeemia tabas meid kõiki ootamatult, nii nagu iga kriis seda teeb. Veidi eksitav oli, et eelmise sajandi suurest gripipandeemiast olime vaid lugenud ning eelmine pandeemiline gripp osutus palju leebemaks, kui esialgu arvati. SARS-1 ja MERS, praeguse koroonaviiruse eellased, ei saavutanud kunagi pandeemia mõõtu. Seekord oleme siis silmitsi tõelise tervise- või tervishoiu kriisiga.

Ühelt poolt ei saa me elada mikroobideta ja teisalt võivad need väikesed olevused, kelle kohta isegi ei saa alati öelda, kas nad on elus või elutud, kogu meie elu pea peale pöörata. Kogu ajaloo vältel on olnud aegu, mil mikroobid on inimkonnale väga laastavad olnud. Meie inimestena olime end aga lõdvaks lasknud, kuna tänu antibiootikumidele ja vaktsiinidele ning elutingimuste olulisele paranemisele ununes, et ega mikroorganismid ole ju kuhugi kadunud, nemad eksisteerid siin maailmas enne meid ja jäävad siia ilmselt ka meist kauemaks.

Seda, et uusi viirusi siseneb inimkonda pidevalt, teab iga arstiteaduskonna teise kursuse üliõpilane ja ilmselt ka iga kodanik, kes on vähegi ümbritsevat jälginud – HIV, HCV, SARS-1, MERSi, Zika viirus on vaid mõned, mis eelmisel ja sellel sajandil on maailma raputanud. Teada on ka see, et laastavat kahjustust saab tekitada ennekõike viirus, mis levib hingamisteede kaudu ehk rääkimisel, köhimisel aevastamisel, karjumisel jne.

Aga mida meie teadlased või valitsused selle teadmisega oleks pidanud tegema? Kui paljud teadlased kogu maailmas nägid ette seda pandeemiat ning selle ulatust ja seega oleks osanud valitsustele ennetavat nõu anda? Kui vaadata, mis tegelikult juhtus, siis ilmselt väga vähesed. Ka siis, kui nakkus levis juba Wuhanis, oli raske ennustada, missuguse kulu haigus võtab arenenud maailmas ja arengumaades. Me uskusime, et meie meditsiin on nii võimas, et saab raske kopsupõletikuga hakkama, samas aga alahindasime olukorda, mis juhtub siis, kui viirus satub kohta, kuhu on koondatud suurel hulgal väga vanu ja/või väga haigeid inimesi, nagu hooldekodud, vanadekodud, hooldushaiglad jne. Me oleme pandeemia algusest saadik teadnud, et viirus on eriti kuri vanematele inimestele ja ometi pole ühelgi Euroopa riigil õnnestunud viirust hoolekandeasutustest eemale hoida!

Märksõnad
Tagasi üles