EKI keelekool: jalatsite käänulised rajad

Jalatseid võib näha ka elektriliinidel. FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Erinevate jalanõude kohta käivate sõnade päritolust kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik.

Sattusin hiljuti lugema arvamust, et meil ei ole ühtki lahedat enda leiutatud sõna jalanõude kohta: ketsid, tossud, botased on kõik mujalt maailmast kokku laenatud. Jah, kuigi näiteks korvpalli võib ju mängida ka korvpalli- ja jalgpalli jalgpallisaabastega, on mõlema jalatsi kohta olemas ka laenatud sõna. Korvpallisaabaste nimetus ketsid tuleb vene sõna ked, mille kõnekeelne variant on keds. Vene sõna pärineb omakorda USA kaubamärgist Keds, eesti keeleski on algul kirjutatud ka kedsid. Jalgpallisaabaste nimetuse oleme samuti juba eelmise sajandi algul mugandanud inglise (boots ’saapad’) ja vene keele kaudu (бутсы). Vahepealsel ajal jäi laensõna unustusse, kuid kerkis uuesti esile 2010. aastatel. Variante oli mitu: putsad, puutsad, butsad, buutsad. Kuigi ka vene keeles on jalgpallisaapa nimetus бутса, on eesti keeles siiski juba 1930. aastail kasutatud tugeva p-ga mugandit putsad.

Sõnastikes on nii ketsidel kui ka putsadel küljes kõnekeele silt. Ketside puhul ei oskagi arvata, kas põhjus võib olla selles, et ­sõna on laenatud, või selles, et nime­tus lähtub kaubamärgist. Tänapäeval keelde tulevate uute nimede-nimetuste puhul on tõesti kasulik hoida kaubamärgid (nagu Crocs) üldsõnadest (kroksid) lahus. Teine lugu on mõne vanema nimetusega, kus side konkreetse pärisnimega juba üksjagu tuhmunud. Nagu ketside nii ka näiteks botaste puhul ei mõtle me ju vist enam ammu samanimelistele kaubamärkidele.

Algupäraseid botaseid hakkas 1963. aastal tootma üks Tšehhi firma (tšehhi bota tähendab kinga, algul kandis ettevõte nime Botana), 1970. aastail läks samasuguste jalatsite tegemine lahti ka Tartu naha- ja jalatsikombinaadi Võru tsehhis. Kaubamärgist botas sai eesti ja nii mõneski teises keeles üldsõna. 1980.–1990. aastail hakati botase kohta ütlema toss nagu soome keeles, soome tossu on nii tuhvel, suss kui ka teatav spordi­jalats, ning praegusaja noori ajab botas pigem muigama. Kõnekeele sõnast tossud on saanud enam-vähem termin.

Päris meie oma looming näib olevat plätu. Selle sõna pealt on näha, kuidas tabavaima, täpseima, suupäraseima keelendi võib esmalt luua just kõnekeel. Aastal 1989 on Mai Loog korjanud Tallinna õpilaste slängist üles jalatsit tähistavad sõnad plätu ja pläta. Kirjakeeles sellel jalanõul ju ühtainsat nimetust polegi, peaksime olenevalt kasutuskohast ütlema kas sauna- või rannajalats või rihma asukoha järgi hoopis varbavahesandaal. Ometi on teisteski keeltes sama sorti jalatsitel onomatopoeetilisi ehk heli matkivaid nimetusi: vene keeles öeldakse plätude kohta шлёпанец või шлёпки (võrdle tegusõna шлёпать ’platsutama, plätsutama, plätsima’), inglise keeles on varbavahesandaali nimetus flip-flop (’pliks-plaks’). Omal ajal sai meil näiteks nätsust igati ontlik sõna, niisamuti võib käia ka plätude käsi.

Seotud lood
04.12.2020 07.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto