Millisest teadusest unistab eestlane?

Kaasaegne teaduslabor. FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Eesti on üks väheseid riike, kus teadlased on iga päev meedias ning ajakirjandus on sedavõrd avatud teadusteemadele. See on kümmekonna aasta töö vili ja peegeldub ka inimeste ülisuures usalduses teaduse vastu. Siiski ei tasuks seda võtta iseenesestmõistetavana ning pidevalt tuleks seirata pinnast, millesse teadusseemet külvatakse.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Keerasin hommikuti raadio Sky Plussi peale just sel ajal, kui seal loeti ette «huvi­tavat maailmast». Enamasti oli tegu uudistega, mida teadlased avastanud on. Ühel päeval võis pokaal punast veini või tükk tumedat šokolaadi aidata kõigi tervisehädade vastu. Teisel päeval võis seesama vein või šokolaaditükk olla kõigi haiguste algpõhjus. Mõnikord olid teadlased avastanud tõendeid lumeinimesest, teinekord maavälise elu võimalikkusest.

Igal juhul oli see alati kole põnev. Kuidas need teadlased seda teevad, leidsin end arutlemas sel ajal, kui bussiga kooli sõitsin.

Oli 1990ndate keskpaik ja üks siinkirjutajatest, Tartu ­Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma käis ­põhikoolis. Tagasi vaadates mõtleb ta, et hoolimata hinnangust, mille annaks seesugusele teadusinfole praegu, tunneb ta ikka teatavat hõllanduslikku sidet nende lihtsate ja pisut meelelahutuslike teadusuudistega. Miks?

See oli aeg, kus inimesed olid hõivatud igapäevase ellujäämisega, samas kui riiki püüti üles ehitada odavatest importtellistest. Teadusest – veel vähem Eesti teadusest – ei rääkinud avalikus ruumis keegi. Sellepärast tundusidki need lihtsustatud teadussõnumid nii teistsugused ja huvitavad.

Teadus ei jõua kõigini ühtviisi

1990ndatel ja sajandivahetuse alguses ei rääkinud teadlased teadusekspertidena Eesti ajakirjanduses kaasa. Viimased 10–15 aastat on Eestis jõuliselt tegeletud teaduse populariseerimisega. Tulemus?

Viimastel aastatel pole ­olnud päevagi, kus eesti ajakirjanduses ei saa sõna mõni ­teadlane. Eesti ajakirjandus, erinevalt ­mõne teise Euroopa riigi omast, on väga avatud mitteajakirjanikele. Saksamaal, Soomes või Rootsis pole üldjuhul mõeldav, et teadlane lihtsalt kirjutab mõnel teemal arvamusloo või analüüsi ning ajaleht või uudisteportaal avaldab selle. Avatud meedia, kus kõigil on võimalik kaasa rääkida, on aidanud Eestil teaduspõhiseks ühiskonnaks kujuneda.

Siinjuures ei tasu alahinnata meedia selge ja lihtsa ­sõnumi ootust, kuid teadus on enamasti kompleksne ja keeruline. ­Lisaks pole alati oluline, kui suur on käsi, mis (teadus)seemne külvab, vaid mis pinnasesse see satub.

Samuti on inimestel erinev võime mõista teadusteemasid. See sõltub suuresti sellest, kas ja millise teadusinfoga nad kokku puutuvad ning milline on nende haridus. Kuidas ­inimene neid teadmisi oma elus ­kasutab või ühiskonnas kasulikuna näeb, sõltub haridusest. Näiteks värske Eesti ­Teadusbaromeetri kohaselt on kõrgharitute ­hulgas rohkem neid, kes huvituvad teadusest ja hoiavad end ­kursis teadusuudistega. Lisaks oskavad nad teaduses näha rohkem kasu ühiskonnale, mõistavad, kuidas teadust tehakse, ning ka usaldavad teadlasi rohkem.

04.12.2020 07.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto