K, 5.10.2022

VIDEO ⟩ Jõgede ääres käivad kalamarja nimel tõsised spioonimängud

Jõgede ääres käivad kalamarja nimel tõsised spioonimängud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 13
Kirjanik Olavi Ruitlane Pirita jõe ääres kalal. Ruitlane jäi röövpüügiga vahele ja pidi trahvi maksma.
Kirjanik Olavi Ruitlane Pirita jõe ääres kalal. Ruitlane jäi röövpüügiga vahele ja pidi trahvi maksma. Foto: Eero Vabamägi

Luure- ja vastuluure, rehvide läbitorkamised, varahommikused ja hilisöised varitsused – just selline spioonimäng käib sügiseti Eesti jõgede ääres kahe seltskonna, kalakaitse ja röövpüüdjate vahel. Miks? Kogu loo keskmes on punane kuld ehk kalamari – tõeline delikatess, mis krõbedast hinnast hoolimata traditsiooniliselt eestlaste peolauale kuulunud. Kalakaitsjatele on see munarakkude kogum, kust sünnivad Eesti jõgedesse uued kalad, organiseerunud röövpüüdjatele lihtne teenimisvõimalus – poole tunniga on võimalik teenida sadu eurosid.

Pereisa ja süsteemiarhitekt Rait Kikkamägi lanti ei viska ning ussi vees ei leota – lihtsalt pole sellist hobi tekkinud. Kuid jõgede ääres meeldib talle sellegipoolest passida. Ta paneb selga spetsiaalse kombinesooni, tõmbab kaela nägu varjava salli ja pistab taskusse oma peamise püügivahendi – termokaamera. Nii teeb ta juba viimased viis aastat aasta ringi, tänavu koos paarimees Siimuga. «Jah, võib öelda küll, et me ei püüa kala, vaid röövikuid,» ütleb ta.

On laupäeva varahommik ja väljas on veel pime. Koos Raidu ja Siimuga plaanime täna kinni nabida seltskonna, kes tavaliselt sel ajal Vääna jões kalavargil käivad. «Terve hooaja oleme neid taga ajanud. Me teame, millised nad välja näevad, mis autoga sõidavad, millal ja kus käivad, aga alati on nad minema pääsenud,» ütleb Rait. Mehed teavad, et röövpüüdjatel on tavaks tegutsema asuda päeva esimeses valguses – siis pole metsas tervisekõndijaid ega pea pimeduses tähelepanu äratavalt lampi kasutama. Ehk õnnestub sel korral.

Märksõnad
Tagasi üles