R, 30.09.2022

ARVUSTUS ⟩ Näitus, kus kunagi kohtume kõik?

Lauris Grīns
, tõlkija ja kriitik
Näitus, kus kunagi kohtume kõik?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«04», Café Lehmitz © Anders Petersen.
«04», Café Lehmitz © Anders Petersen. Foto: Repro

Õudusfilmide režissöör George Romero olevat kunagi märkinud, et tema filmide zombidel on küll kõdunev, kortsus nahk, mustad hambad ja küüned, aga et nad on ometi kõik indiviidid oma isiklike soovide ja vajadustega nagu meiegi. Analoogses vendluse vaimus sisenes rootsi fotograaf Anders Petersen 60ndate lõpul Reeperbahnil tegutsenud Café Lehmitzi, punaste laternate kvartali lokaali, kuhu kogunesid õhtuti Hamburgi linna heidikud: halvamainelise piirkonna rahvas, meremehed, hüljatud vanainimesed, prostituudid jt.

Püsikliendid nagu mustlane Uschie, mõõganeelaja Arm, paarike hüüdnimega Bonnie ja Clyde ning teised karvased ja sulelised said peagi Peterseni lähedasteks sõpradeks. Mustvalged fotod Lehmitzi rahvast ­tulid hiljem, pühendusega vaimsele ühte­kuuluvusele, mida jagasid fotograaf ja lokaali klientuur.

Peterseni fotode juhtmotiiv pole mitte kohviku klientide kelmikas viletsus, vaid nende eluline ehtsus ja äraspidine vabadus, mida võimaldasid Lehmitzi kodused seinad ja sarnaste inimeste seltskond. «Sa võisid olla see, kes sa tahtsid olla, senikaua kui sa ei varjanud, kes sa oled,» on fotograaf ise öelnud lokaali lahke atmosfääri kohta. Ja tõepoolest, Lehmitzi rahvas paistab fotodel vaba, ühteaegu inetu ja ilus oma nõrkustes ja voorustes.

Petersen on üles võtnud kaklused, melu, armatsemise ja armastuse kujul, mis ei mõju romantiliselt ega dokumentalistlikult kaugena.

Märksõnad
Tagasi üles