N, 2.02.2023

REGIONAALARENG ⟩ Garri Raagmaa: ainult loll läheb oma külaga tülli

Garri Raagmaa
, Fookuse Regionaalarengu toimetaja
Garri Raagmaa: ainult loll läheb oma külaga tülli
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Fookuse Regionaalarengu toimetaja Garri Raagmaa.
Fookuse Regionaalarengu toimetaja Garri Raagmaa. Foto: Sander Ilvest
  • Toimivas kogukonnas teavad kõik kõiki ja abistavad vajadusel üksteist
  • Tark on lasta inimestel kohalikud probleemid omakeskis ära lahendada
  • Inimeste kokkukasvamine võtab aega, ühistegevus ei sünni käsukorras

Globaalne infouputus hägustab paljude elusihte. Nii pole ka imestada, et inimesed pöörduvad millegi kindla ja äraproovitu poole. On see siis pere, kodu või kogukond, kirjutab toimetaja Garri Raagmaa.

Üks hea Tartu kolleeg ­vahendas kunagi ­kogukonnateemalises vestluses oma Eesti ja Siberi maaelu kogenud vanaema tarkust: «Ainult loll läheb oma külaga tülli.»

Küla on traditsiooniline kogukond, Gemeinschaft, nagu seda nimetas saksa sotsioloog Ferdinand Tönnies aastal 1887. Kogukonnas valitseb küünarnukitunne, kõik teavad kõiki ja abistavad üksteist, kui seda peaks vaja olema.

Nagu kirjutab Dagmar Narusson, on kogukonnas valdavad informaalsed suhted ja jagatud väärtused. Huntidega peab koos ulguma ja karjareegleid eirates satud paratamatult konflikti. Samas on väikeses kogukonnas võimalik teatud asju päris kiiresti muuta. Aga seda saab teha vaid seestpoolt ja vaid siis, kui oled teeninud välja kogukonna usalduse ja respekti.

Gruppi kuulumine on esmane sotsiaalne vajadus, meie identiteedi alus. See määrab, kes me ise oleme: ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise. Kogukondi on aga erinevaid: territoriaalseid, huvi- ja tarbimispõhiseid ning mis kõik veel. Müügimehed üritavad neid hulgi juurde luua, lootes, et sa samastud mõne partei, ususekti, limonaadi või tolmuimejaga. Raha siin kokku ei hoita.

Gruppi kuulumine on esmane sotsiaalne vajadus, meie identiteedi alus. See määrab, kes me ise oleme.

Globaalne infouputus hägustab paljude elusihte. Nii pole ka imestada, et inimesed pöörduvad millegi kindla ja äraproovitu poole. On see siis pere, kodu või kogukond. Kogukond, millele saab ­alati loota, kus on tore suhelda, midagi koos teha ja panustada. Olla õnnelik!

Seega, rohkem kogukondi! Ja rohkem avatud kogukondlikku juhtimist. Riigil ja eriti omavalitsusel on tark lasta inimestel kohalikud probleemid omakeskis ära lahendada, selmet käskida-keelata-kontrollida. Tuleb palju odavam, ja taas: koos tegutsedes, vabatahtlikult panustades on inimesed ju õnnelikumad.

Nagu ilmneb Ivika Nõgla ­Kodukandi uuringust, on kogukondade arengusse panustavad omavalitsused rahvastiku­arengus edukamad. Kogukondlikesse küladesse tahetakse kolida. Samas on aga ohuks kogukondade sulgumine. Senised liidrid kipuvad hoidma oma positsiooni ja privileege, milleks on ennekõike kogukonna orjamine. Selleni välja, et lahti läheb «Tõest ja õigusest» tuntud tants, tekib kaks seltsi ja kantsi – kohtuni välja.

Kogukond ei teki üleöö. ­Inimeste kokkukasvamine võtab aega. ­Kogukonda ei saa ka luua käsu­korras. Siin on koht kogukonna arendajal, kes aitab ikka tekkivatest raskustest üle saada, korraldab ­kohtumisi, soovitab kontakte ja rahastusallikaid. Kiirendab protsesse. Oleks parem, kui ta on vabatahtlik, aga pole ka hullu, kui see inimene on palgaline ametnik. Tähtis on, et ta oleks kogemustega suhtleja, üdini positiivne ja särasilmne, milleta on raske inimesi sütitada.

On ikka selge vahe, kas koolimaja pannakse pärast tundide lõppu lukku või sellest saab õhtul kogukonna kohtumiskoht.

Kogukondade väärtust aduvad üha enam ka asutused ja ettevõtted. On ju nende töötajad nii ehk naa mõne kogukonna liikmed. Kogukondade arendamise õppekava autorid kirjutavad ankurorganisatsioonidest: ettevõtetest, haiglatest või koolidest, kus tegutsevad mitmed inimkooslused. On ikka selge vahe, kas koolimaja pannakse pärast tundide lõppu lukku või sellest saab õhtul kogukonna kohtumiskoht: infovahetuspunkt, spordikeskus, ringimaja, teenuskeskus ja lõbustusasutus.

Pärast tööaega sumisev ja/või kohalikku ellu panustav asutus-ettevõte on ankurkogukond. Nende teke sõltub otseselt organisatsiooni juhtidest, sellest, kuivõrd adutakse vajadust siduda oma asutuse eesmärke asukoha linna, linnaosa, valla või küla eesmärkidega ja ­leitakse ühisosa. Üks on igatahes selge: ainult loll läheb oma külaga tülli. See kehtib ka riigi­juhtide kohta.

Margaret Thatcher kogukondade väärtusest ühiskonnale

Margaret Thatcher
Margaret Thatcher Foto: Gerald Penny/Ap/Scanpix

«Pole olemas sellist asja nagu ühiskond,» väitis kunagi Suurbritannia legendaarne peaminister Margaret Thatcher. Seda intervjuud on hiljem tublisti väänatud.

Originaalis jätkus see (vabas tõlkes) nii: «On meeste ja naiste ning inimeste elav gobelään (tapestry) ning selle ilu ja meie elu kvaliteet sõltuvad sellest, kui palju oleme valmis vastutama iseenda eest ja igaüks meist on valmis aitama neid, kellel on halvasti läinud.»

Seega adus Raudne Leedi tegelikult suurepäraselt kogukondade väärtust ühiskonnale ja selle stabiilsusele. Tema kriitika oli suunatud ühiskonna, tegelikult siis riigi bürokraatia tekitatud õpetatud abituse vastu.

Ka Eesti riik on üritanud elukorraldust seadustega peensusteni paika panna ja otsustamist muudkui pealinna silotornidesse tsentraliseerinud: keskkonnakorralduse ja tervishoiu juba ammu, viimati siis gümnaasiumid. Väidetavalt ikka selleks, et saavutada paremat erialast pädevust.

Paraku on sellega kaasnenud sotsiaalse-piirkondliku pädevuse oluline kadu. Näiteks terviseamet ei suuda ääremaale perearste saada, sest nad ei tea, mis oludes perearstid seal töötavad ja neil ei ole halli aimugi, mida sealses kogukonnas vaja on.

Isegi katuseraha jagatakse tsentraalselt sinna, kus seda on juba niigi palju, st Tallinna. Kui sama raha jagataks omavalitsustele, milliseid valikuid siis tehtaks? Ja kas need oleksid elanikele rohkem või vähem kasulikud? Garri Raagmaa

Märksõnad
Tagasi üles