K, 8.02.2023

Alkohol teeb ka tühjast ja tühisest elust kunstiteose!?

Alvar Loog
, toimetaja
Alkohol teeb ka tühjast ja tühisest elust kunstiteose!?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sergi Žadan
Sergi Žadan Foto: Erakogu

Ukraina kirjaniku Sergi Žadani romaan «Depeche Mode» (2004), hõrk ja huligaanne teos, on omalaadne segu kelmikirjandusest, psühhedeeliast, teekonnanarratiivist, omamütoloogiast ning sotsiaalsest satiirist; selle autorihoiakut kannavad luuserieetos, punkmentaliteet ja asotsiaalsuse poeesia.

Žadani road-movie’liku romaani tegevus toimub 1993. aasta suvel Harkivis, siin seiklevad püsivas joobes deklasseerunud tegelased, kelle «kestev olmeline pohhuism ja vankumatu hingeline tasakaal» (lk 9) tõstab nad asisest maailmast otsekui kõrgemale, asetab teispoole head ja kurja. Nad on asotsiaalsed ja aseksuaalsed nagu inglid. Nende lambis põleb iga õli. Nad on kaotajad, kes on suhteliste läbikukkumistega sedavõrd kokku kasvanud, et igasugune ühiskondlikult aktsepteeritav edu tunduks juba reetmisena.

Minajutustaja pihib lugejale: «Persse küll, kuidas ja milleks ma elan? Milleks see kõik? Kogu see ellujäämisvõitlus? [...] Põhimõtteliselt võin teha, mis tahan, või noh, peaaegu kõike, mis tahan, aga mul on sihuke probleem, et ma ei taha mitte midagi» (lk 93). Teisal tõdeb ta kirjanduslikust kujundist tuge otsides, et tunneb end «nagu jõgi, mis voolab vastu enda voolu» (lk 132). Teose allhoovustes tasaselt mühisev lüüriline kurbus tuletas mulle millegipärast meelde paar värsirida eesti sürrealistliku luuletaja Marko Kompuse ühest mitte-sürrealistlikust luuletusest: «sinna, kuhu minnakse nädalaga, lähen ma terve elu».

«Depeche Mode» on odüsseia mittekuhugi – uljas, elurõõmus ja enesehävituslik sukeldumine postsovetliku elu põhjakihtidesse. Teekond, mille kontrollpunktideks on ootuspäraselt viinapoed, korteripeod, tehaste tagaruumid, vaksalid, rongid, miilitsajaoskonnad ja haiglapalatid. Kaadrist voolab läbi terve karakterite galerii, kelle omavahelised vestlused on mõnusalt absurdsed, elutervelt nihilistlikud ja vaimuvirgutavalt rassistlikud; ideelis-progressiivse mõtte väljendusena esitab üks tegelasi oma teoreetilise nägemuse sotsialistlikust utoopiast, mille aluseks on «permanentse pohhuismi teooria». See on puhas klassika!

Romaani kergelt deliirne ja debiilne õhustik projitseerub kaine ja korraliku maailma foonile ning annab tulemuseks suure hulga subtiilset groteski. Loo arenguloogikas ja tegelaste üldises karakterijoonises on midagi fantaasiaküllasele lastekirjandusele omast. Seda muljet suurendavad tegelaste nimed (Koer Pavlov, Kakao, Karburaatori-Saša jt), milles on möödavaatamatul kujul esil teatav fantastilis-mütoloogiline mõõde.

Tegelasi ei defineeri karakteritena mitte ideaalid, tunded, neuroosid, amet, perekondlik seis või sotsiaalne positsioon – nagu narratiivse ja psühholoogilise sisuga realistlikes kirjandusteostes muidu tavaliselt –, vaid peamiselt (narko)joove. Ning selle rohkem või vähem püsivad mõjud organismile. Kõik vaimselt ja füüsiliselt rasked hetked, mida autor on pidanud kirjeldamisvääriliseks, seostuvad selle seltskonna jaoks eranditult üksnes alkoholi puudumisega.

Märksõnad
Tagasi üles