N, 2.02.2023

Maakool kosub valglinnastumise tuules

Maakool kosub valglinnastumise tuules
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Luunja keskkooli direktor Toomas Liivamägi (61) on füüsikat ja loodusaineid õpetanud mitmes koolis ning olnud ka haridus­ametnik.
Margus Ansu
Luunja keskkooli direktor Toomas Liivamägi (61) on füüsikat ja loodusaineid õpetanud mitmes koolis ning olnud ka haridus­ametnik. Margus Ansu Foto: Margus Ansu

Oktoobris 255. sünnipäeva pidanud Luunja kooli paisumine illustreerib kiirenevat valglinnastumist Tartu ümbruses. Mis mured ja rõõmud kaasnevad sellise arenguga ühes linnalähedases maakoolis? Luunja keskkooli direktor Toomas Liivamägi tunnistab, et vahel on tunne nagu teismelisel, kelle käed ja jalad kasvavad liiga kiiresti.

Toomas Liivamägi, kui palju õpilasi teie koolis praegu on?

Seitse aastat tagasi oli koolis 216 õpilast, praegu on 475, neist 66 gümnaasiumiosas. Enne tõusu oli õpilaste arv kümmekond aastat langenud. Hüpe on olnud suur, me ei mahu hästi ära. Vahel ma tunnen, et meie kool on nagu teismeline, kelle käed ja jalad kasvavad liiga kiiresti. Viimastel aastatel on juurde tulnud üle 30 lapse aastas, rohkem kui klassi jagu.

Lapsi on toonud need, kes linna lähedale kodu soetanud.

Ja see seltskond on väga mitmepalgeline. On inimesi, kes on valinud Luunja, sest korter on siin soodsam kui Tartus. Ja on need, kes on küllalt jõukad, et ehitada eramu mitte põllule, vaid Emajõe äärde. Lisaks keeleline mitmekesisus: küladeks kasvanud Lohkva suvilakooperatiivid on ajalooliselt olnud kontrollaparatuuri tehase ja sõjaväe lennuväe omad.

See tähendab, et teil käivad ka vene emakeelega lapsed.

Pilt on veelgi kirjum, meil on ka neid, kelle kodus kõneldakse inglise või hispaania keelt. Kõik õpivad eesti keeles. Kui tuleb usklikust perest venekeelne laps, seni käinud Türgi koolis, peame tausta arvestama.

Peab arvestama keelelist, kultuurilist ja usulist tausta.

Ja tegelikult on see kihvt! Meile tuleb vene emakeelega lapsi ka Tartu koolidest: nende vanemad on kuulnud, et siin saavad lapsed hakkama.

Kuivõrd teeb selline kooslus koolielu keerulisemaks?

Tartu konkurentsile üles ehitatud koolide kõrval on see mingil määral vastuvoolu ujumine, sest ka meil tuleb hoida hariduse kvaliteeti ja kooli identiteeti. Konkurentsile üles ehitatud koolidest pudenevad välja ju ka need, kes saaksid tegelikult hakkama, ja teinekord tulevad nad siis meile. Kergesti tekib arvamus, et ahah, see on siis «see» kool. Ei ole, me lihtsalt saame nende lastega hakkama.

Kuidas uued kooli tulijad sulanduvad?

Pea pooled õpetajad on meile tulnud viimase kolme-nelja aastaga, on vanu ja on noori. Mõnikord on koostoimivat meeskonda lihtsam nullist rajada. Siiski tundub, et inimesed on läinud lahti ja surutud olekut, mille kaks ja pool aastat tagasi eest leidsin, enam pole.

Meil on tugev tugimeeskond, nii koolipingist tulnuid kui ka ülikooliinimesi, mistõttu suudame hariduslike erivajadustega lastega toime tulla. Tundub, et diskussioone põhjustanud kaasav haridus toimib meil ka tegelikult.

Kui üle Eesti seostub Luunja peamiselt Luunja kurgiga, siis on seda vähe.

Tartu on läinud seda teed, et gümnaasiumid ja põhikoolid on lahku löödud. Kas gümnaasiumi olemasolu Luunjas on õigustatud, kui head gümnaasiumid on käeulatuses?

Need on tõesti lähedal. Rattaga on raeplatsilt Luunja koolini kümme kilomeetrit. Otsuse gümnaasium säilitada tegi kogukond enne minu direktoriks tulekut, mina viin seda otsust ellu. Mõnes mõttes on see mööda nööri käimine.

Ministeeriumis töötades oli näha, et Tartu, Tallinn ja ülejäänud Eesti on kolm üsna erineva koolisituatsiooniga piirkonda. Tartus on põhikooli ja gümnaasiumiastme lahutamine loogiline.

Praeguse arengu jätkudes on meil tulevikus kaks gümnaasiumiklassi. Sügisel oli meil üle paari aasta normaalne konkurss ja nüüd on meil klassitäis tugevaid gümnasiste – pooled Luunjast, pooled mujalt. Tegime nendega põhjaliku vestluse, arvan, et teame, kes tulid.

Mis pilt teile avanes?

Mulle tundub – aga lepime kokku, et see on üldistus, mis ei kehti iga noore kohta –, et gümnaasiumi tulnud noormehed on heas mõttes nohikud. Neil on oma selged huvid. Tüdrukud on rohkem seinast seina. Aga Tartu tugevate gümnaasiumide karussell ei ole neile hästi sobinud, see on liiga tugeva tsentrifugaaljõuga: kõrvale jääb hulk noori, kellel on potentsiaal olemas, aga pole nii tugevat enesetõestamise vajadust. Ja siis on need Luunja õpilased, kes tahavad siin õppida. Selle teadmisega saab üles ehitada õppekava, mis sobib neile õpilastele.

Suur hüve on Luunja looduslähedus. Sõidad viisteist kilomeetrit ja algab Emajõe Suursoo. Ja koolimaja uksest Emajõeni on 150 meetrit. Loodus, keskkond ja sellega seotud tehnoloogia võiks kindlasti olla üks suund, mille pärast meie kooli tulla. Näiteks on meil 10. klassis loodusteaduslikud moodulid, kus pakume terve spektri teemasid prügist kliimani. Kõigis neis on tugev sotsiaalne aspekt, lisaks võimalused arendada üldoskusi. Pead oskama nii Excelit kasutada kui ka õpilasväitluse vormis kliimadebatti pidada.

Seda nimetatakse moodsalt lõimitud õppeks.

Just nimelt.

Kuivõrd valmistas kevadine viiruselaine sügiseks ette?

Tundub, et tegime kevadel paar õiget otsust. Kaks nädalat pärast kaugõppe algust läksime üle perioodõppele. See tähendab, et lapsed õppisid kahe nädala kaupa loodus­aineid ja kahe nädala kaupa humanitaaraineid. See võttis pingeid maha. Õpetajad olid sunnitud õppeprotsessi uuesti mõtestama – mille ja kuidas laps peab nende kahe nädalaga selgeks saama. Murekoht oli sotsiaalne pool, totaalne kaugõpe oli kõigile üsna kurnav. Suve hakul, kui korraks kooli naasti, oli meeleolu harras, et jälle kokku saadi! Ja sügisel läks kaks korda kauem aega, enne kui koolirütm tekkis.

Tulite Luunjasse Tartust, väljastpoolt kogukonda. Kuidas teid omaks võeti?

Vähemalt aasta aega läks. Luunja kogukond ei ole väga ühtlane, siin on palju erinevaid inimesi: on need, kes elavad ajaloolises mõisasüdamest alguse saanud Luunja asulas; siis on Tartust välja kasvanud – või Tartu külge kasvanud – Lohkva rahvas. Ja siis on need inimesed, kes elavad vastu Emajõe Suursood, Kavastu pool, kus on üksikud suured majapidamised ega tarvitsegi näha, kas teise talu aknas tuli põleb. Need eri piirkondade inimesed on täiesti erineva mentaliteediga.

Samas on oma identiteet vaieldamatult olemas – Luunja on üks Eesti väiksemaid valdu, alles eelmisel aastavahetusel tuli täis 5000 elanikku, ja kogu see kirev seltskond võitles haldusreformi ajal valla püsimise eest senisel kujul.

Vahel ma tunnen, et meie kool on nagu teismeline, kelle käed ja jalad kasvavad liiga kiiresti, ütles Luunja keskkooli direktor Toomas Liivamägi.

2018 suvel ametisse asudes pidasite oluliseks kahte eesmärki: hariduse kvaliteeti ja kooli identiteeti. Kuidas tundub, kas asjad liiguvad õiges suunas?

Mulle tundub, et liiguvad. Haridusest rääkisime, aga mis puudutab identiteeti, siis kirjandusõpetaja, kirjanik Mika Keränen andis kümnendikele ülesande kirjeldada, mis on Luunja genius loci, kohavaim. Ja õpilased kirjeldasid seda läbi inimeste: nemad on need, kes selle koha vaimu loovad.

On kindlasti kohti, kus genius loci on tugevam just koha enda võlu tõttu, Kambja või Rõuge näiteks. Luunja on selleks liiga Tartu lähedal. Kui üle Eesti seostub Luunja peamiselt Luunja kurgiga, siis on seda vähe.

Identiteedi loomine tähendab oluliste inimeste meeles hoidmist, pingutamist, et tuua Luunja Eesti kaardile. Näiteks Hendrik Visnapuu, kes elas siin oma olulisel loomeperioodil ja kelle aastat me nüüd tähistasime. Tallinna mees Jürgen Rooste korraldas meil rahvusvahelist Visnapuu konverentsi, ta tegi seda südamega ja võttis südamesse ka Luunja. Tähtsündmuseks oli kindlasti Raivo Trassi Luunjas lavastatud «Keisri usk» – Visnapuu kohalike talumeeste pealt kirjutatud näidend, mida mängiti esimest korda pärast selle kirjutamist 80 aastat tagasi.

Mida annab kultuur koolile, lastele?

Ma usun sügavalt sellesse, et haridus tähendab võimet näha suuremat pilti.

See, et ma omandan käsitööoskused, näiteks kudumise või ruutvõrrandi lahendamise, on kindlasti vajalik. Aga kui hariduse pinnalt ei teki hüpet mõistmises ja arusaamises, jääb haridusest üks mõõde puudu.

Olen õpetanud siin majas kahte ainet: füüsikat, mis on mu eriala, ning kunsti- ja kultuurilugu, mis on mind eluaeg huvitanud. Loomulikult viisin õpilasi Tartusse näitustele, oleme vaadanud tänavakunsti, käinud kunstimuuseumis. Mulle oli sümpaatne, kui üks neiu hiljem ütles: ma nüüd käingi, kui uus näitus tuleb. Mõni ei olnud varem kunagi näitustel käinud! Maailm tuleb lastele lahti teha.

Linn kahaneb, vallad kasvavad

Et valglinnastumine hoogu juurde saab, oli ette näha juba aastaid tagasi. Aastail 2000–2015 vähenes Tartu rahvastik ligi kaks protsenti. Sama aja jooksul kasvas rahvaarv näiteks Luunja vallas 61 protsenti, Ülenurme vallas 55 protsenti, Tartu vallas 31 protsenti. Järgmistel aastatel on kasvutempo jätkunud.

Allikas: Tartu linna rahvastikuprognoos 2015–2035

Märksõnad
Tagasi üles