N, 2.02.2023

Indrek Ibrus: 5G-põhine kultuuriruum

Indrek Ibrus
, Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni professor
Indrek Ibrus: 5G-põhine kultuuriruum
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Indrek Ibrus.
Indrek Ibrus. Foto: Eero Vabamägi / Postimees
  • Tehnoloogia ja majanduse arengut veab kultuur
  • Virtuaalses ruumis saab teha päris ruumis võimatuid asju
  • Eesmärk ei saa olla suvaline innovatsioon

Ruumilise interneti ja andmeajastu innovatsioonisüsteemi tuleb võtta kui rahvuslikku missiooni, kirjutab TLÜ meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus.

Mõnikümmend aastat tagasi, kui ma veel koolis käisin, oli mul kooliteel komme kivikesi taga ajada. Täpsemalt nii, et kui kodu lähedal jäi jala ette mõni kivike, lõin seda aina edasi kuni koolini, mis asus umbes kilomeeter eemal. Mängu reeglid ei olnud selged, aga üldiselt oli eesmärk kivi koolini saada võimalikult efektiivselt – põhimõte üsnagi sarnane golfiga.

Mõne aasta pärast võib aga vabalt olla, et uue aja koolipoisid mängivad samasugust mängu, aga palju ägedamana. Kandes liitreaalsuse prille, võivad nad näha kooliteel igasugu vaheväravaid, millest kivikest läbi veeretada, kivikest võivad tahta ära napsata mõned animeeritud tegelased, poisikestele hõiskaks kaasa kirju pealtvaatajaskond jne.

Lisaks saab kooliteel näha informatsiooni ümbritsevate majade kohta. Saab ehk teada, kas nende majade elanikud müüvad vanakraami või on neil vajalikke teenuseid pakkuda. Elanikud võivad majade virtuaalsetel seintel kuulutada oma seisukohti kohaliku elu küsimustes. Võib ka leida sõnumeid ümbritseva kohta kohalikelt ajakirjandusväljaannetelt. Nii lapsed kui ka vanainimesed võivad saada prillide abil juhatust ja vajalikke meeldetuletusi. Aga võimalik on lüüa kaasa korraga nii päris- kui ka kunstreaalsust koondavates mängudes või kunstiprojektides või uut laadi kolmemõõtmelistes ja interaktiivsetes «filmides».

Teisisõnu, kui me räägime 5G-mobiiliinternetiga kaasnevatest muutustest, siis jah, see toob isesõitvad autod, toob ka n-ö efektiivsemad suurlaod või odavamad levikulud telekanalitele, aga see suur muutus, mis ajastut defineerima hakkab, on ikkagi uued ruumilised, nn liitreaalsuse vorme kasutavad kultuuri- ja meediaformaadid. See on see, mis silma hakkab torkama, mis päriselt loeb, mis muudab igapäevaelu tähenduslikku ruumi me ümber. See on ka valdkond, mis hakkab kogu vastavat tehnoloogiaarendust määrama. Ehk nagu ikka – kultuur veab tehnoloogia ja majanduse arengut. Tõsiasi, mis innovatsioonimeetmeid kavandavatest poliitikutest sagedasti mööda läheb.

Kuid täpsustagem. Tulevikuinternet, selle senisest veelgi enam ruumiga seonduv versioon hakkab rajanema tehnoloogiate kombinatsioonil, kus tähtsal kohal on 5G-ühenduvus, aga ka miljonid «asjade interneti» andurid; masinõppealgoritmid jm tehisintellekti moodused, mil autonoomsete agentidena võimekus muutuvasse keskkonda sekkuda; semantilise veebi tehnoloogiad, mis andmeid vajalikul moel sidestavad; ning liitreaalsuse vahendid (telefonid või prillid) ja meediavormid, mis kogu selle komplekssuse inimestele arusaadavaks teevad.

Üldiselt on nii, et kui insenerid kultuurilistest ootustest tuld võtavad, siis lõpuks nad selle ka ära teevad.

Sellel tehnoloogilisel kompleksil on juba ette mitu nimetust: «digitaalne kaksik», «ruumiline veeb», «peegelmaailm». Kasutagem siinkohal viimast, mille sõnastas aasta eest ajakirjas Wired tuntud tehnoloogiavisionäär Kevin Kelly.

Miks «peegelmaailm»? Sest see on justkui pärismaailma virtuaalne peegelpilt. Sest pärismaailm, selle ruum digiteeritakse kogu oma täiuses ära, sellest luuakse virtuaalne koopia. Kuid mis peamine – selles virtuaalses ruumis saab teha asju, mis päris ruumis ei ole võimalikud. Need alternatiivsed maailmad saab aga üle kanda mõlemat ruumi koondavasse hübriidreaalsusse. Paljud usuvad ja ootavad, et selline hübriidreaalsus saab olema tulevikuruumi konstant. Selline usk ei ole vähetähtis. Sest üldiselt on nii, et kui insenerid kultuurilistest ootustest tuld võtavad, siis lõpuks nad selle ka ära teevad.

Et see ruum tuleb hübriidne, viitab ka sellele, et see on justkui dialoogiala, eri süsteemide – päris- ja virtuaalreaalsuse, inim- ja tehisintellekti – lõimumispaik. Just seetõttu on arhitekt Keisuke Toyoda, 2025. aastal aset leidva Osaka Expo peadisainer, andnud peegelmaailmale teise nime: «ühisala» (common ground). See on keskkond, kus tehisintellekti veetud «tehnoloogiamass» hakkab kohanduma ruumiliselt toimiva inimkultuuriga. Ja vastupidi.

Sellist arengut tuleb aga vaadata ka kriitiliselt. Tehisintellekti rolliks kujuneb neis süsteemides tihti inimeste käitumise ennustamine seniste andmete põhjal. Et tegu on aga minevikuandmetega ja alati üldistustega, hakkab neis ennustustes esinema eksimusi ja vigu, mis kanaliseerivad ühel või teisel moel inimkäitumist, tuues kaasa ebaõiglust.

Selliste süsteemide tuginemisest suurandmete analüüsile tuleneb aga veel riske, neist peamine on selle ruumilise interneti platvormistumine. Laiem andmekorje inimeste tegevuse ja valikute kohta algas koos nn Veeb 2.0 arenemisega – siis said inimesed hakata veebi ise oma valikuid tegema ja neid välja näitama ning teenusepakkujad said hakata neid talletama. Et inimesed lähevad võrgustuma ja suhtlema ikka sinna, kus teised juba ees, said andmekorje ja -kaubanduse protsessis eelise ikka ühed ja samad, tasapisi aina suuremaks kasvavad platvormid. Praeguseks on need võtnud üle enamiku teenussektoritest, kontrollivad ja suunavad kogu me sotsialiseerumist, kommunikatsiooni, infootsinguid ja identiteete. Suurt osa teenusmajanduse rahavoogudest samuti.

Edasine küsimus on, kas see kõik kandub üle ka peegelmaailma. Kas see uus hübriidne ruum on uute kultuuriliste vabaduste, loome ja eneseväljenduse keskkond, koht või hoopis platvormide kontrollitud avalik ruum? Selline avalik ruum, mille hübriidne osa on eraomanduses ja mille panus avalike hüvede loomesse ühiskonnas ei pruugi olla enam garanteeritud. Selline asjade käik on tõenäoline, sest tehnoloogia areng on rajasõltuvuslik ning sestap hakkab see peegelmaailm rajanema ruumiandmatel ja kaardirakendustel, mis on juba suurplatvormide kontrolli all.

2 MÕTET

  • See suur muutus, mis ajastut defineerima hakkab, on uued ruumilised, nn liitreaalsuse vorme kasutavad kultuuri- ja meediaformaadid.
  • Eesti riigil on vaja kiirelt sisulist 5G-poliitikat, sealhulgas tuleb need võrgud ka piisavalt võimekana üles ehitada.

Kui me platvormide võimutsemisega avalikus ruumis leppida ei soovi, siis mida saame ses asjas ette võtta? Siin tuleb tähele panna üht uuemat loosungit: Veeb 3.0. Kui Veeb 2.0 pärisosaks sai jälpla (jälgimisplatvormid) tõus võimule, siis Veeb 3.0ga seoses näikse olla plaan neil vaip jälle alt tõmmata. Täpsemalt tähendaks see plokiahela tehnoloogiate laialdasemat kasutamist andmelevis. See võimaldaks täpsemalt ja avalikult kontrollida andmete elukäiku ja kasutust, mis omakorda teeks platvormidel raskemaks nende omandamise ja omatahtsi kaubastamise. Teisalt viitab Veeb 3.0 ka semantilise veebi tehnoloogiate ehk kõiksugu andmete kasutusele võtmisele nn linkandmetena. Selliste linkandmete loomet saaksid suurplatvormide asemel tagada ka riigid, seejuures kultuuri osas mitmesugused kultuuriasutused: meediainstitutsioonid, raamatukogud, arhiivid ja muuseumid. Sellised võrgustikud saaksid olla avalikus omandis – kujuneda avalikuks väärtuspakkumiseks, mida ühiskonnad saaksid välja käia avaandmetena.

See tähendab, et on aeg kiirelt mõelda, kas me tahame ka uues peegelmaailmas platvormide kontrollitud internetti. Kui ei, siis on ka Eesti riigil vaja kiirelt sisulist 5G-poliitikat, sealhulgas tuleb need võrgud ka piisavalt võimekana üles ehitada, et me oma teenusepakkujad saaksid hakata neil kiiresti uusi teenuseid arendama, ootamata ära platvormide pealetungi. Teiseks vajame ka uut andmepoliitikat: nõnda, et andmekäitlus oleks rahvusliku innovatsioonisüsteemi ehitamisel keskse tähtsusega.

See tähendaks, et andmed kujuneksid poolavalikuks ressursiks, mida selles süsteemis osalejad saaksid vahetada, et tagada kogu süsteemi tugevnemine.

Mida see kõik samuti tähendab, on see, et 5G-ajastu ruumilise interneti ja andmeajastu innovatsioonisüsteemi tuleb hakata võtma kui rahvuslikku missiooni. Majandusteadlase Mariana Mazzucato vaimus tuleks innovatsioonipoliitikat hakata nägema kui selge sihiga ettevõtmist. See tähendab, et eesmärk ei saa olla suvaline innovatsioon, mis loodetavasti ühel või teisel kujul majanduskasvuks teisendub, ükspuha mis hinnaga. Selle asemel tuleks ette võtta raske sihiseadmise töö, arutada läbi väärtused, mida tahame uute tehnoloogiatega saavutada, ja siis nende nimel investeerima asuda. Ehk 5G ei ole naljaasi, hoolimata kogu naljast, mis viimasel ajal sellega seoses vandenõuteooriate tõttu on saanud.

Märksõnad
Tagasi üles