R, 19.08.2022

Kohe juubelit tähistav Volli Käro hoiab kolme teatrirauda tules

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Kohe juubelit tähistav Volli Käro hoiab kolme teatrirauda tules
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Volli Käro saab 13. detsembril 80 aastaseks.
Volli Käro saab 13. detsembril 80 aastaseks. Foto: Marianne Loorents

Rakvere teatri eakaaslane Volli Käro on jätkuvalt töölainel: üks lavastus koduteatri mängukavas, teine Pärnus proovisaalis ning roll Melchiori-filmi võttegraafikus.

Rakvere lavalaudadel üle poole sajandi suuri ja väiksemaid rolle loonud Volli Käro on heas vormis. 80. sünnipäeva eel võtab ta vastu ainult parimad pakkumised. Sellised, kus tunneb, et saab lavastajat usaldada.

Teil on praegu käsil kolm rolli. Kuidas rollid – olgu kuulsas seriaalis «Pank», «Melchiori» filmis või Pärnu teatri uuslavastuses «Pimevalge» – teid üles leiavad?

Helistatakse. Ma ei ole pidanud minema casting’ule, kohe kutsutakse rolli.

Helistati, et teile on «Melchiori» filmis osa. Küsisin, kes on režissöör. Elmo Nüganen. Jah, siis ma tulen!

Roll on munk Lodovic, Melchiori sõber, kes aitab teda ühes mõrvaloos. Märten Metsaviir, kes mängib Melchiori, on hästi tore poiss. Mõtlen alati, et oh jumal seda filmitööd! Terve päev üks ja sama stseen. Pool päeva läksime raekotta ja teine pool tulime välja.

Pärnuga oli niisugune lugu, et möödunud aastal oli mul viimane «Gravitatsiooni» etendus ja siis mitte midagi. Peetriga (Peeter Raudsepp, Rakvere teatri loominguline juht – I. G.) sain kokku küll, aga tema ei rääkinud midagi ja mina ei hakanud küsima ka.

Kevadel helistas hästi sümpaatse häälega noormees ja ütles, et mul oleks teid vaja näidendisse. Olin kuidagi nii liigutatud sellest. Küsisin Johani (Johan Elm, «Pimevalge» lavastaja – I. G.) käest, et miks mind vaja on, kas aastate pärast. Ta ütles, et aastate pärast ning see osa sobib teile väga hästi.

Muidugi olin nõus. Ma ei registreerinud kohe seda, et see on Pärnus ja sellega on nii palju sõitmist.

Kui olin juulikuus Hiiumaal, helistas Peeter, et kuule, Volli, sind on vaja. Nii et mul tuli korraga oma teatris «Lõppmäng» ja film ja Pärnu tükk. Aga tore on ikka ka.

Kuidas teile istub töö filmides ja seriaalides?

Vahelduseks on huvitav. Saad stsenaariumi kätte, loed ja pead kohe tegema hakkama. Harjumus on ikka, et enne proovime. Seal küll ka proovitakse, aga kiirendatud korras, pead haarama ruttu.

Mis kõige hirmsam: seal on kõik ümber nagu valvekoerad: kes kohendab kostüümi, kes kammib juukseid… Tahaks öelda, et palun andke natuke rahu, lavastaja rääkis midagi, ma pean selle meelde jätma. Aga niisugune see töö on. Mõtlen siis, et see on viimane kord, mina enam ei tule, aga… Õnneks ei pakuta nii tihti. Imetlen neid näitlejaid, kes suudavad paugupealt kohe ära teha.

Milliste tunnetega ennast ekraanilt vaatate?

Muidu olen ebalev, aga «Panka» vaatasin täitsa rahulikult. Alguses ehmatas mind küll ära, mis ma tegema pean, aga kuna režissöörid oli toredad, siis laabus hästi. Oli nii vahva, kui suvel Hiiumaal üks mees vaatas ja vaatas mind, viimaks astus ligi ja ütles: «Tervist, mister No!»

Kui tihti tuleb ette, et astutakse ligi ja öeldakse midagi rolli kohta?

Ikka juhtub. Hiiumaal üks naine ütles, et nooruses olin mina talle laval nii meeldinud, et ta oli otsustanud, et minu pärast hakkab käima Rakvere teatris. Kui kuuled niisuguseid sõnu, mõtled, et kes teab, kellele mis asi mõjub. Kindlasti on ka neid, kes on mõelnud, et ah, mis asi see on, mida ta teeb. Nii lausa ei ole keegi öelnud. Häid sõnu olen kuulnud küll.

Kuidas juhtus, et üheksalapselise pere pesamuna, kasinates oludes sirguv väike poissi igatses saada näitlejaks?

Küll ma olen mõelnud, kust see esinemissoov mul tekkis. Ma ei teadnud teatrist mitte midagi, ei teadnudki, et niisugune asi on olemas.

Nukuteater käis küll külas etendusi andmas, aga see ei jätnud mulle mingit muljet. Mäletan, et istusin ja mõtlesin, et miks need nukud peavad olema. Ma ei osanud seda endale seletada.

Tõenäoliselt olin teises klassis, kui õpetajate näitering tegi näidendit ja minu klassijuhataja, kes mind väga hoidis, kutsus mind sinna. Seal oli vaja üht väikest last. Mul oli üks lause ka, mida ma kahjuks ei mäleta. Olin selle väga julgelt ära öelnud. Keskkoolis tantsisin üksi ja kaksi ja rahvatantsu ja laulsin solistina. Pandi tegema näitemängu ja koorilaulu.

Algkoolis viidi meid Tallinna «Luikede järve» vaatama. Nägin esimest korda, kuidas baleriinid varvastel tantsisid. Mõtlesin, et see on ilus maailm, kus tahaksin küll olla. Kontrastiks sellele, mis tegelik elu sel ajal oli.

Õpetajad ütlesid, et pean minema balletikooli. Kui Loksa kooli lõpetasin, andis üks õpetaja väikse fotokese ja kirjutas taha, et asu õppima koreograafiat. Kuhu ma lähen, pisike poiss. Ema oli üksinda, isa oli siis juba surnud. Absoluutselt mitte mingit võimalust!

Anna Ekston ütles kord, et ta oleks mind enda juurde võtnud. Kust ma seda teadsin, et niisugune võimalus ka oli.

Märksõnad
Tagasi üles