L, 28.05.2022

EKP lahkamine

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
EKP lahkamine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
23. augustil 1991 eemaldati tollase Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) keskkomitee peakontori eest Lenini monument.
23. augustil 1991 eemaldati tollase Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) keskkomitee peakontori eest Lenini monument. Foto: Peeter Langovits

EKP oli ikka üks isevärki partei – sinna ei kuulunud mitte ainukestki liiget, kõik kommunistid olid NLKP liikmed, neid oli tipmisel hetkel ENSVs üle saja tuhande. Niisugune oli Nõukogude absurdne tegelikkus, ent järelikult tuleb seda mõnevõrra tontlikku fenomeni võtta tõsiselt, sellele kuulus võim meie isamaal. Ja on hea, et EKP lahkamine jätkub. Mati Grafi hiljuti ilmunud «Rahvuskommunistid» annab sellele tõhusat lisa, suurimat, mida siiani on pakutud. Raamat on sündinud koostöös Enn-Arno Sillariga, kes teenis väga kõrgetes parteiametites – NLKP Keskkomitee instruktor, EKP Tartu ja Tallinna linnakomitee I sekretär, EKP KK I sekretär, NLKP KK poliitbüroo liige, viimastel kohtadel juba siis, kui parteil ei olnud enam niisugust positsiooni nagu varem.

Raamatu pealkiri kõlab oksüümoronina, eitusjaatusena, umbes nagu elav laip, aus varas või süütu prostituut. Oli ju kommunism otsustavalt internatsionalistlik ideoloogia, väiksematki lugupidamist oma rahvuse vastu peeti reaktsiooniliseks. Ometi on pealkiri täpne, just sellest, kuidas üdini venekeelne ja -meelne, Kremli kintsukaapiv EKP muudetakse suuresti eestikeelseks ja -meelseks omaette poliitiliseks jõuks, teosest juttu ongi.

Sillari ja Grafi paaristöö on olnud viljakas, ühelt poolt on mälestused, teiselt poolt teaduslik lähenemine, kokkuvõttes saame lugeda meie iseseisvuse taastamisprotsessi EKP-poolset versiooni. Ja kahtlemata läheb seda vaja tõe selgitamisel.

Esimesed kolm peatükki kisuvad luhta. Essee moodi saatesõnades püütakse põhjendada kollaboratsionismi, küll Taani näitega, küll talupojakavalusega kiitmisega, ütlemata jääb ehk kõige veenvam võimalik argument – mis siis, kui okupatsioon kestab aastakümneid? Kas siis tuleks kõik positsioonid käest anda? Asi puudutab kirjateksti autoritki, kellelt on ilmunud raamatuid toonases sundvõtmes. Aga näiteks oma varasema «Poliitilised parteid Eestis 1917–1920» (ilmunud 1982) on ta ümber kirjutanud raamatuks «Parteid Eesti Vabariigis 1918–1934» (2000), mis kahtlemata rikastab meie ajaloouuringuid. Ma arvan küll, et ilmalikuski elus kehtib pattude kustutamise, nende andestamise printsiip.

Kahvatuks jääb ka Sillari töö valgustamine Moskvas, siiski saame teada huvitava fakti, et NLKP Keskkomitee aparaadis töötas 2500 inimest, neist vaid üks eestlane ja usbekk, kaks moldaavlast ning mitte ühtegi aserit, kirgiisi, tadžikki ja juuti. Tohutu ülekaaluga domineerisid teadagi, kes. Ja ikkagi pasundas propaganda rahvaste sõprusest ja võrdsusest. Tartu juhtimisest kerkib esile ainult see, kuidas linnakomitee esimene sekretär Sillari kantseldas teatrijuhti, NSV Liidu rahvakunstnikku Kaarel Irdi.

Ja siis läheb sulg lahti. Algab perestroika ning Sillari määratakse EKP Tallinna linnakomitee esimeseks sekretäriks. Eks me kõik teame, nägime oma silmaga, kuidas mitte-eestlasi eelistati korterite ja teiste hüvede jagamisel. Sillari püüab seda pidurdada, meile valgustatakse detailselt, mis mehhanismi kaudu olmevenestamine toimus. Tallinnas oli 48 üleliidulise alluvusega suurettevõtet, mis ehitasid küll ise, ent nõudsid ka linnalt kortereid, ja loomulikult said. Lisandus veel sõjasaladuslik arv ohvitsere, kes endastmõistetavalt majutust vajasid. Pluss KGB-lased koos piirivalvuritega. Nendele eelisjärjekorras elamispinna jaotamine oli üksikasjalikult sätestatud NLKP KK ja Nõukogude Liidu valitsuse otsustega. Ja eestlastele ei jätkunudki.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Merendus
Maailm
Arvamus
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles