R, 9.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Ralf Sauter: tulevik räägib filmikeeles

Ralf Sauter
, filmikriitik
Ralf Sauter: tulevik räägib filmikeeles
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Filmikriitik ja -fänn Ralf Sauter.
Filmikriitik ja -fänn Ralf Sauter. Foto: Kuvatõmmis
  • Sügavam mõistmine vajab armastust
  • Head uuemat Eesti filmi tuntakse vähe
  • Plaanitav filmihariduskeskus saaks aidata

Eesti Kinoliidu ja Eesti Filmi Instituudi kava rajada Tallinna vanalinnas asuvasse kinomajja filmipärandit säilitav ning laste ja noorte filmikirjaoskust edendav filmikeskus võiks esindada seda, mida tänapäevane voogedastuse ajajärk enam ei õpeta, kirjutab filmikriitik Ralf Sauter.

Ma usun, et kui inimene soovib kedagi või midagi sügavalt tundma õppida, siis läheb tal tarvis püsivat armastust, kannatlikkust ja tähelepanu.

Meie kiiresti muutuvas tänapäevases maailmas, kus elatakse tormilises tempos ja helendavatele ekraanidele ilmub igal sekundil uut ligitõmbavat infot, on igasugune süvenemine väga raske. Tunnistan, et kipun isegi aina ühest kohast teise tõttama ja suvalistesse meelelahutuslikesse lõksudesse takerduma. Ometi on üks asi minu elus alati olnud kindel: kui potsatan kinosaalis maha ning tuled lähevad ootusäreva publiku rõõmuks kustu, pühendan kogu endas leiduva armastuse, kannatlikkuse ja tähelepanu paariks tunniks filmile.

Filmiarmastus lapsepõlvest

Minu esimesed mälestused filmidest ulatuvad lapsepõlve, Kloogal asuvas suvilas veedetud hilisõhtutesse, mida veetsin tihti teleka ees. Mul õnnestus näha erisuguseid filme, mis olid mõeldud täiskasvanutele, kuid juba lapsena olin neist sedavõrd haaratud, et omapärased pealkirjad ja osatäitjad talletusid mällu. Ehkki mul ei olnud lapsena võimalik nähtud filme õieti mõistagi, tutvusin selliste linateostega nagu «Dirty Mary, Crazy Larry», «The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert», «They Shoot Horses, Don’t They?» ja isegi «Full Metal Jacket», Stanley Kubricki legendaarne sõjafilm.

Kaader filmist «Full Metal Jacket». Ronald Lee Ermey (kaabuga) seersant Hartmanina.
Kaader filmist «Full Metal Jacket». Ronald Lee Ermey (kaabuga) seersant Hartmanina. Foto: Scanpix

Filmides leidsin enda jaoks algusest peale midagi lohutavat, aga samas ootamatut. Klooga suvilas kuulus mulle tuba, mille aknast välja kiigates avanes igal õhtul suviselt maaliline vaatepilt, ent televiisor osutus palju maagilisemaks aknaks, mis vahendas muudkui uusi kogemusi, uusi lugusid, uusi veidrusi, uusi hämmastavaid ideid. Ilma et oleksin seda teadvustadagi osanud, kasutasid need filmid konkreetset visuaalset sõnavara ning kandsid endas sügavat loomingulist jõudu, haarates mind täielikult endasse. Ja iga kord, kui õhtuhämaruse saabudes avas televisioon mulle akna teise maailma, sain uue mälestusväärselt erilise kogemuse osaliseks.

Režissööride abistavad kommentaarid

Just nendest varastest kogemustest kujunes välja sügav filmihuvi, mille toitmiseks hakkasin lugema filmialaseid raamatuid ja filmikriitikat ning süvenema aktiivselt lisamaterjalidesse, mida sai ohtras koguses leida DVDdelt. Pean siiani hästi tänuväärseks, et kasvasin üles ajal, mil iga filmi ei saanud voogedastusega paari nupuvajutusega mängima panna, et neid siis muu tegevuse kõrvalt poole silmaga jälgida.

Meie kiiresti muutuvas tänapäevases maailmas, kus igal sekundil ilmub uut ligitõmbavat infot, on igasugune süvenemine väga raske.

Lapsena pidin lindistama filme videokassettidele, mis andis neile suure väärtuse, hiljem hakkasin aga ostma DVDsid. Need võimaldasid mulle ligipääsu lavastajate salvestatud harivatele helikommentaaridele – nähtusele, mida enam põhimõtteliselt ei eksisteeri. Sellest on kahju, sest üks põnevamaid viise filmi üksikasjalikult tundma õppida on näha seda koos toetava kommentaariga, kus filmitegija seletab detailselt lahti kunstilisi valikuid, loo nüansse jne, samal ajal kui film ekraanil jookseb. Tänapäeva voogedastust eelistavas maailmas on muutunud haruldaseks, et režissöör lindistab filmile selgitava kommentaari.

Minusuguse noore jaoks, kes ei saanud kordagi võimalust filmikeelt koolis õppida, kuid tahtis lähemalt mõista filmi kui kunstivormi, oli see lisavõimalus äärmiselt väärtuslik. Ühe päeva kaupa püüdsin ma noorema õppida mitte ainult vaatama, vaid ka tunnetama, uurima, otsima ja mõtisklema. Selle kunstivormi mõistma hakkamine oli väsimatu filmivaatamise loomulik tagajärg. Mul on hea meel, et väikesevõitu valiku pärast pidin ma samu filme muudkui uuesti vaatama, kuna see osutus kasulikuks harjutuseks, et filmikeelt tunnetama hakata.

Inspireeritult hakkasin ka vaadatud filmidest ise kirjutama, sest minu suurimad kangelased ei olnud heroilised filmitegelased, vaid hoopis kriitikud, kelle soovitusi armastasin järgida. Ometi ei saa ma öelda, et keegi oleks minusuguse noore virguva autodidakti isiklikule filmihuvile eriliselt kaasa elanud või püüdnud mind suunata.

Noored on väärt filmiharidust

Ma ei kahtlegi, et Eestis leidub küllaga filmide suhtes kirglikke noori, kes igatsevad samamoodi mõttekaaslasi, tahavad näha kaugemale limpsikinos jooksvatest ühesugustest kommertsfilmidest ning loodetavasti soovivad ka lähendada end kodumaisele filmikultuurile, mida paljud usutavasti igavaks peavad. Paljud kooliõpilased vast ei teagi, kui mitmekesiseks ja huvitavaks on arenenud kodumaine filmikunst.

Paljud kooliõpilased isegi ei tea, kui mitmekesiseks ja huvitavaks on arenenud kodumaine filmikunst.

Minu nägemuses kõrgub Eesti Kinoliidu ja Eesti Filmi Instituudi planeeritav filmikeskus hariva ja täiendava kohana, kus oleksin noorena sageli käia tahtnud. Olin ju ometigi depressiooni käes kannatav teismeline, kes sageli eelistas kooliskäimise asemel istuda kinosaalis ning kirjutada nähtud filmidest blogisse, sest veidralt keeruline oli leida mõttekaaslasi, kellega arvamust jagada. Või inspireerivaid õpetajaid, kes suunaks, innustaks ja motiveeriks, et ma ei peaks ise vaistlikult kompama.

Me ei lähe saali ainult filmi vaatama, vaid ka kollektiivselt õppima. Eesti loomingulised ja püüdlikud noored on ära teeninud niisuguse keskuse, mida mina oleksin noore filmifriigina külastanud.

Kinomaja Tallinnas Uuel tänaval.
Kinomaja Tallinnas Uuel tänaval. Foto: Peeter Langovits

Kui koolist poppi tegin ja selle asemel kinno läksin, ei olnud peale minu saalis vahel ühtegi hingelist. Loodan, et filmihariduskeskus ühendab minusugused uudishimulikud hinged, kellel jätkub rohkem armastust, tähelepanu ja kannatlikkust, kui arvata oskaks. Järgmine põlvkondki väärib võimalust filmikirja tundma õppida. Ja võib olla kindel, et paljud neist hakkavad selle kirja abil jutustama oma unikaalseid lugusid, mida maailmasse ringlema saata.

Märksõnad
Tagasi üles