Jaanus Kriiski kolumn: tervisespordi ahvatlevalt ohtlik olemus

Jaanus Kriisk on ettevõtja ja kergejõustikutreener. FOTO: Sille Annuk

Mõni aasta tagasi elasin üle ülikurva hetke, kui minu hea sõber siitilmast lahkus. Lahkus tervisesporti tehes, mängis sõpradega jäähokit. Ja sinna väljakule ta ka jäi. Tunnen endal teatud süüd, kuigi kaks korda oli meil juttu sellest, et ära sa jama selle hokiga – lähed hasarti, unustad ennast, spordimehe vaim saab võitu ning mootor ei pea vastu. Minu jutt pidanuks olema julgem ja teaduspõhisem. Aasta hiljem läks minu Rotary klubivend, kes oli just lõpetanud suusaringi. Mõlemad parimas loomeeas mehed.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuhu oleme jõudnud tervisespordiga? Kas üks osa on läinud liiga tippspordilikuks ja hakanud kasu asemel tekitama hoopis pöördumatut kahju? Kas meie, spordiinimesed, oleme teinud kõik, et anda õigeid signaale ja õpetussõnu, kuidas teha tervisesporti, kuidas alustada, palju ja mis alasid harrastada?

Tõenäoliselt ei ole. Kui kõrvale jätta maksimaalselt mõnikümmend tuhat inimest, kes keerlevad ühelt tervisespordi ürituselt teisele ning kelle tegevusel on mingi loogiline ülesehitus, siis ülejäänute jaoks on tõenäoliselt asi juhuslik ja ohtlik oma juhuslikkuses. Kas ala, mis kogemata ette sattus, on sobilik ja tehakse õiged esimesed sammud? Kui ei, on tulemuseks kas trauma või minimaalselt ebameeldiv eemaletõukav kogemus. Võib ju ausalt öelda, et vähemalt pool Eesti elanikkonnast ei tee üldse mingitki spordisarnast liigutust. Mida siis teha?

14.12.2020 16.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto