Ain Anger: Eesti ooperi tulevik – ambitsioon või reaalsus?

Ain Anger. FOTO: Erik Prozes

Meie pikaaegsete traditsioonidega publik vajab enamat kui hääbuv või lootusetult paigal tammuv ooperikultuur, kirjutab ooperilaulja Ain Anger.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Need inimesed, kes Estonia teatris laulavad, on tõelised kangelased. Nad annavad endast kõik, et pakkuda kuulajaile maksimaalset elamust. Selleks forsseeritakse oma häält viimase piirini, tasakaalustamaks sõnateatri tarbeks ehitatud ruumi ülimalt kehva akustikat. See, mida ei teki, on kananaha tunne ja braavo-efekt. Need on kriitikute loodud mõõdikud, mida maailma ooperiteatrites võetakse õnnestumise skaala aluseks esituse kvaliteedi hindamisel. Akustiline probleem ei võimalda kanda edasi teose kõiki nüansse, see ei anna lauljale võimalust kulgeda orkestriga ühes hingamises. Akustika ei anna võimalust laulda partituuri kirjutatud dünaamikat, kuna see ei kandu üle orkestri publikuni. Sellegipoolest on meie lauljad seda reaalsust ületanud ja oma võimekust ikkagi paista lasknud. Et jõuda üldse publikuni, peab Estonias kahjuks laulma Mozartit nagu Wagnerit.

15.12.2020 17.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto