Tuhkatriinu, kellest ei saanud printsessi

Eva Sisask 2010. aastate alguses Londonis pubi baaridaamina. FOTO: Erakogu

Eva Sisask on Pärnust pärit 29-aastane naine, kes läks sarnaselt tuhandete eestlastest põlvkonnakaaslastega noorena piiri taha õnne, edu ja iseennast otsima. Pärast seitset Londonis elatud aastat pöördus ta 2018. aastal koju tagasi ning otsustas oma seiklused ja kogemused tagantjärele raamatusse raiuda.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sisaski ettevõtmise teeb teiste arvukate omasuguste seas haruldaseks asjaolu, et ta kirjutas oma mälestused inglise keeles ning ­eelkõige Ühendkuningriigi ­lugejaskonda silmas pidades. Tema raamat – provokatiivse ja poliitiliselt laetud pealkirjaga «I Came Here to Take Your Job» – ilmus mõne nädala eest inglise kirjastuses Grosvenor House.

Kui sedasorti memuaarid kujutavad enesest tavaliselt edulugude üleskirjutusi ning kirjeldavad minajutustaja tõusu läbi raskuste tähtede poole, siis Sisaski raamat pakub pigem migrandielu pahupoolt. Selle peamiste märksõnadena tõusevad esile töötus, kodutus, unehäired, alkoholism, narkomaania, paanikahäired ja koduigatsus. Peatükkide kuludes – ning Brexiti lähenedes – lisandub neile ka võõraviha, mida ta idaeurooplasena Inglismaal viimastel aegadel üha suuremal ja valusamal moel koges.

«I Came Here to Take Your Job» on iselaadne bildungsroman – autori avameelne ja läbinisti autobiograafiline ­mõtisklus sellest, kas ta pole elu, edu, armastust ja iseennast otsinud mitte valest kohast. Raamatus on kirjeldatud tema tööotsinguid, töökogemusi, armusuhteid, kommuunielu mahajäetud hoonetes, tegevust tänavamuusikuna, katseid astuda ülikooli jms. Ühtlasi kirjeldab ta juhuslikke kohtumisi Inglismaa kuninganna ning Brexit Party juhi Nigel Farage’iga.

Meie vestlus leidis aset Tallinna vanalinnas kohvikulaua taga. Pidin tõdema, et hoolimata kahest pärast tagasipöördumist Eestis elatud aastast (mil suurem osa tema päevatööst eeldab rääkimist inglise keeles), pole ta ei keeleliselt ega kultuuriliselt suutnud siin uuesti täielikult kohaneda. Nii näiteks kasutas ta jutu käigus mitmel korral valesid sõnu (nt kulukas asemel rikas jne) ning eksis väldete vastu. Endiste londonlastena võtsime vabaduse teineteist sinatada. ​

Miks sa oma raamatu inglise keeles kirjutasid?

Ma tunnen end praegu selles keeles mugavamalt. Läksin Eestist ära 20-aastasena ning vahe­pealsed seitse aastat, kui elasin Londonis, olin eesti keelest ja kultuuriruumist peaaegu täielikult eemal. Hakkasin raamatut kirjutama paar kuud pärast tagasitulekut. Kogu Eesti elu oli mulle siis veel suhteliselt võõras ning ühtlasi sain aru, et mu keeleline mõtlemine toimub veel pigem inglise keeles. London oli minu jaoks koht, kus ma tegelikult üles kasvasin; Eestist ära minnes olin ma veel väga naiivne ja kogenematu. Seega on minu elukogemus suuresti ingliskeelne.

Mis pani sind 2011. aastal Eestist lahkuma?

Ma olin seda justkui alati teadnud, et lähen välismaale.

Et lähed ja jääd?

Jäämise koha pealt pole ma kunagi väga kindel olnud. Mulle ei meeldi sellised lõplikud valikud. Kui just ei pea, siis pole mõtet neid teha. Aga ma tahtsin minna. Teadsin alati, et soovin ­elada välismaal ning end seal proovile panna. London ei olnud tegelikult ­kunagi minu esimene valik. Mind ­paelus pigem ­Prantsusmaa ning linnana Pariis, aga need plaanid läksid mul toona metsa. Paljuski seetõttu, et ma ei osanud piisavalt prantsuse keelt. Ilma keeleoskuseta on väga raske kuskil iseseisvalt alustada. Kuna ma rääkisin inglise keelt, tundus London loomulik ja turvaline valik. Ryanair oli ka just Tallinna lendama hakanud... (Naerab.)

Kas see turvaline valik õigustas end?

Esimesed kuud olid ikka kohutavalt rasked. Tööd ma ei leidnud ja kaasavõetud raha kulus kiiresti ära. Olin otsustanud, et niisama kergelt alla ei anna ning koju tagasi ei pöördu. Püüdsin ikka kuidagi hakkama saada. Kuna mul tekkisid juhuslikult tuttavad skvottijate hulgas, siis liitusin ligemale aastaks selle kommuuniga.

Elasime erinevates mahajäetud hoonetes Londoni ­kesklinnas ning selle lähiümbruses: kortermajades, laohoonetes, endistes kontorites, pubides ja ööklubides. Kogu trikk on selles, et selline koht tuleb leida – selleks peab muidugi silma olema – ning sinna tuleb kuidagi sisse saada ilma sisse murdmata. Kui peaksid sisse murdma, oled seaduse silmis varas, ent kui hakkad kuskil mahajäetud pinnal lihtsalt elama, kaitsevad sind teatud piirini isegi seadused. Kõige väiksem grupp, kellega ma elasin, oli kuueliikmeline, kõige suuremas oli 40–50 inimest.

Mulle meeldis see rahvusvaheline ja sõbralik seltskond väga, kuid samas hakkas siiski häirima, et kuskil ei saanud oma kotti sõna otseses mõttes täielikult lahti pakkida. Sest kunagi ei võinud teada, kunas ja kui kiiresti tuleb «kodust» jäädavalt lahkuda. See elu on ohtlik ning ülimalt ebahügieeniline ja ebastabiilne, ent õnneks väga odav. Või kohati peaaegu tasuta. Jätkasin seda mõnda aega ka siis, kui olin juba püsivama töö leidnud.

17.12.2020 19.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto