T, 27.09.2022
Mõttetu mees! Sa pole normaalne! Ehk tavaline vaimne terror Eesti kodus
Lähisuhtevägivald vaimses vormis on Eesti kodus tavaline. Peamiselt sellepärast, et me eitame selle olemasolu ja teeme halva mängu juures head nägu. Vägivaldne pool ei tunnista seda kunagi. Foto: Kristina Herodes
Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Mõttetu mees! Sa pole normaalne! Ehk tavaline vaimne terror Eesti kodus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 23

Pühadeaeg tekitab stressi, sest seame endale ja elule ebarealistlikke ootusi. Ka igasugune teave taustal võimendab ärevust. Sellelt väetiselt võrsub aga väga kergesti pettumus, pinge ja sihitu viha. Abitusetunne, et asjad ei lähe nii, nagu tahaks. Kes on süüdi? Loomulikult kallim!

Advendiaja idüll

Kõmaki! Köögiuks lendab pauguga kinni ja elutoas seisab tulivihane Maria. Käed puusas, nägu lõkendamas. «Kes kuradi idioot maitsestamata jogurti ära sõi?!» Vaikus. Abikaasa Andres ja üheksa-aastane poeg vahetavad pilke. Advendipühapäeva idüll lõhkeb seebimullina.

«Mina,» poetab mees väga vaikselt diivanilt.

Emotsionaalne vägivald on halb diil: ründaja lühiajaline nauding ohvri pikaajaliste kannatuste hinnaga.

«Mis pagana moodi ma karrit teen siis? Kõik on valmis, aga jogurtit pole! Sa oled absoluutselt kõik mul ära rikkunud.»

«Anna andeks kallis, ma ei teadnud.»

«Mis tähendab ei teadnud? Mis õigusega sa käpid külmkapist asju ilma minu käest luba küsimata?»

«Emme,» sekkub poeg. «Ma käin rattaga siva poes, toon sulle uue jogurti.» Tõmbab vastust ootamata jope selga ja kaob. Vähem kui kümne minutiga on ta tagasi, jogurtitops näpus. Kuid tüli see ei lõpeta.

Kodus on vahepeal sõda jätkunud ja selle toonid pole vaiksemaks muutunud.

«Mitte midagi ei võta kapist ilma minu loata! Selge?»

«Olgu peale, kallis. Ma tõesti ei tahtnud...»

«Misasja sa ei tahtnud? Midagi sa ei taha! Ainult diivanil istud. Teeks ise süüa – ei! Läheks trenni – ei! Ehitaks majagi... konutame siin kitsas korteris. Mis mees sa oled?! Mõttetu mees! Midagi sul ei õnnestu. Ainult üks jama jama otsa. Ühtegi päeva ei lase mul elada nii, et ma ei peaks su peale vihastama. Jälle sa rikkusid mul tuju ära!»

Mees diivanil on aina väiksemaks vajunud, ta ei ütle enam midagi. Tavaline kodutüli?

Miks suhted sassi lähevad? Alati tundub, et süüdi on teine pool. Tegelikult vastutavad mõlemad partnerid. Sageli on tasakaalutu suhte põhjus selles, et aktiivne naine on endale haaranud ema rolli, mis ei anna mehele võimalustki mees olla.
Miks suhted sassi lähevad? Alati tundub, et süüdi on teine pool. Tegelikult vastutavad mõlemad partnerid. Sageli on tasakaalutu suhte põhjus selles, et aktiivne naine on endale haaranud ema rolli, mis ei anna mehele võimalustki mees olla. Foto: Kristina Herodes

Paradiisisaare idüll

Paradiisi meenutav aastalõpureis. Kaks päikesest hõõguvat keha lesivad laial voodil. Mia paitab tasakesi mehe õlga. «Kallis, mind nii tõmbab sinu poole, ma ei suuda millestki muust mõelda...»

«Mina tahan magada. Jäta järele.» Oliver lükkab naise käe kannatamatult eemale.

«Olgu peale, kallis, aga võta mind siis lihtsalt kaissu? Ma tahaks nii väga sinu lähedal olla.»

«Kobi eemale, mul on niigi palav.»

Mia ei solvu, hakkab südamlikult naerma. «Aga kallis, võta seda nagu tunnustust: kui naine sind nii väga tahab, järelikult oled sa maailma parim armastaja.»

«Hommikul said. Igale naisele peaks sellest piisama,» kostab tõre urin vastuseks.

Naine ei solvu ikka veel, teeb mehele viimase hella pai ja rullib, nagu nõutud, eemale. Tõuseb, viskab kerge kleidi ülle ja astub rõdule. Hotelli lähimal terrassil suitsetav noormees märkab teda kohe. Alustab õhinal vestlust. Naine naeratab, kuid kontakti pakkumisele ei vasta. Ta ei vasta kunagi. Pidev tähelepanu – milleks? Tal on juba kallim.

Toas on Oliver uinunud ja Mia püüab sama teha. Aga laeng ei kao, iga linaserv, mis vastu nahka riivab, mõjub erutavalt. See läheb nagu laviin... mõned silitused hiljem vallandub pinge.

Mees ärkab: «Mis asja sa teed siin? Mis õigusega?»

Naine sirutab talle õnnelikult käed vastu: «Kallis, kas sa muutsid meelt, soovid liituda?»

«Mida?!? Mina olen kõrval ja sina hakkad endaga mängima, see on solvav!»

«Aga kuidas ma sind solvan, kallis? Sinul polnud soovi, minul oli. Ma ju ei peta sind. Ma pole pahane, et mind kires üksi jätsid. Ma lihtsalt maandan end. Mis selles halba on? Minu keha kuulub ju ometi mulle endale, mitte sulle?»

Mees ei ütle midagi, aga vihast lõkendav nägu kinnitab, et just viimast ta mõtleb. Sest naine ometi kuulub talle! Samuti naise keha. Eneserahuldamine võrdub Oliveri silmis petmisega.

«Sa pole normaalne! Kurat küll, kelleks sa ennast pead? Et teed minu kõrval, mida ise tahad? See solvab mu mehelikkust!»

«Kallis, palun kuula mind...»

«Ei! Siin pole midagi rääkida. Mind absoluutselt ei huvita, mida sa mõtled. Sa teed kogu aeg valesti. Ma ei soovi seda vestlust jätkata!»

Tulivihane mees paneb riidesse ja kihutab toast välja, uks lendab kinni. Kõmaki!

***

Need kaks stseeni elust on emotsionaalne vägivald. Tavaline. Õigustamatu.

Eksivad need, kes usuvad: kuni rusikad mängus pole, on kõik veel ok. Nii Eestis kui ka mujal maailmas korraldatud uuringutes kinnitavad ohvrid, et emotsionaalset vägivalda tajutakse veelgi laastavamana kui füüsilist valu. Ka aju-uuringutest on teada, et hingelised ja kehalised kannatused registreerib aju samas kohas. Sõnadega haavamine pole kaugeltki kerge teema. Emotsionaalne vägivald on halb diil: ründaja lühiajaline nauding ohvri pikaajaliste kannatuste hinnaga.

Eksivad ka need, kes kogu vägivallateema tugevama soo kapsamaale veeretavad. Kui relvadeks on sõnad, tekitavad naised partnerile sama tõsiseid vigastusi. Jõupositsiooni saavutab suhtes enamasti see, kellel vähem empaatiat, soost see ei sõltu.

Väärarusaam, mis emotsionaalset vägivalda väetab ja vohada lubab, on selle normaliseerimine. See pole ühelgi juhul lubatav ega vabandatav! Vägivallale pole õigustust. Ka siis, kui seda kasutavad mõlemad partnerid, ei pese see kumbagi süüst puhtaks. Samuti on iga vägivaldne käitumisharjumus kahjulik. Mõnigi õigustab end sellega, et «nojah, vahel mul tõesti viskab üle, karjun ja lasen auru välja. Aga pole ju mingi hirmuvalitseja...». Aga kust sa tead, kui rängalt teine pool sinu vihahoogusid tajub? Valdavalt ei anna vägivaldne pool ohvrile tagasisideks võimalustki, ja kui teine püüabki rääkida, ei kuula teda, tühistab tema tunded. Sageli soovib ohver iga hinna eest rahuaega hoida ning annab kõiges järele, püüab aina enam teise meele järele olla, suhtes on kõik nii, nagu ründav pool soovib. Aga kas vägivald sellest lõppeb? Vastupidi! See läheb aina sagedasemaks ja hullemaks. Sest järele andes ohver premeerib agressiivset poolt ja sisendab: said oma tahtmist, järelikult selline taktika töötab. Ja hullem veel – alistumine on õigustamine. Pealetungiv pool hakkab üha enam uskuma, et kui teine laseb endaga niimoodi käituda, ongi tal õigus seda teha. Ainus võimalus on muster katkestada!

Kuidas vägivalda ära tunda?

Lähisuhtevägivald vaimses vormis on Eesti kodus tavaline. Peamiselt sellepärast, et me eitame selle olemasolu ja teeme halva mängu juures head nägu. Me ei tunne seda ka ära, kuna mõlemad pooled mängus eelistavad endale (ja teisele) valetada.

Vägivaldne pool ei tunnista seda kunagi. Ta õigustab ennast, süüdistab ohvrit, vähendab tema kannatusi, naeruvääristab teise tundeid, viib vestluse kõrvale või lõpetab jutu. «Siin pole midagi rääkida.» Tema eesmärk on jätkata mustrit, mis kindlustab temale suhtes võimupositsiooni ja üleolekutunde. Ja vägivaldselt käitub kodus tihti inimene, kel seltskonnas laitmatu reputatsioon. Ta suudab end suurepäraselt valitseda, kogub kõik endasse ja elab kodus välja – seal ta ei vaevu oma oskusi rakendama. Vägivald pole afekt, vaid teadlik valik.

Ohver ei tunnista tõde samuti. Esiteks on ohver olla suur häbi, inimene võib endale aastaid valetada ja teise käitumist õigustada. Teine põhjus on see, et vägivaldsed maneerid imbuvad suhtesse pea alati hiilivalt. Teine katsetab piire, kui julmi sõnu kasutada saab, ilma et teine lahkuks. Just grammhaaval doseerides jõuame suhtlemiseni, mida kohe täisvõimsusel rakendades ei taluks keegi.

Enamasti on ohver olukorrast teadlikuks saades šokis: appi, ma elan ju nukumajas! Mu elu on hea vaid seni, kui kõik toimub teise tahte kohaselt. Ma pole partner, vaid vahend teise vajaduste rahuldamiseks.

Ka vägivallatseja võib olla šokis. Sest enamasti petab ta osavalt nii ohvrit kui ennast, sisendab endale, et vägivaldsest käitumisest hoolimata on ikkagi hea inimene, ning kinnitab seda aeg-ajalt korduvate leppimisrituaalidega. Ja äkki need kaks juhtu ikka polegi tegelikult vägivald, mis seal siis nii väga hullu oli.... Aga valgustame olukorra halastamatult läbi.

Suhtluse toon

See on tähtsam, kui arvatakse. «Kes kuradi idioot maitsestamata jogurti ära sõi?!» «Mis asja sa teed siin? Mis õigusega?» Toon reedab suhtumise – kui kaaslase poole pöördutakse lugupidamatult ja õelalt, peetakse teda enesest allpool seisvaks, mitte võrdseks partneriks, vaid omandiks, teenriks, millekski alaväärseks. Alandava tooni valiku põhjus on inimeses endas peituv alaväärsustunne, mida ta teist alla surudes leevendab.

Rollid paigas

Teine test: kas sama olukord võiks teie suhtes aset leida ka rollid vahetuses? Terves suhtes vahelduvad rollid, vägivaldses kehtivad tavaliselt ühtpidi õigused. Tüli algatab ja vigadele või eksimustele osutab üks partner. Teine püüab meele järele olla, aga mida rohkem püüab, seda rohkem vägivald kasvab. Sina ei teeks iial talle nii? Miks sa siis lubad teisel endale nii teha?

Tüli väljub tüli piirest

Normaalse konflikti korral on nii, et kui kaob põhjus, peab lõppema ka tüli. Vägivaldses suhtes sobib viha vallandamiseks mistahes väike ventiil või otsitud, isegi välja mõeldud põhjus.

Tüli läheb isiklikuks

Kui teemale keskendumise asemel vastast solvama hakatakse, on tegu vägivallaga. «Mis mees sa oled. Mõttetu mees!» «Sa ei ole normaalne! Kurat küll, kelleks sa ennast pead?!» Vägivaldseid käitumisviise on terve hulk: süüdistamine, halvustamine, ähvardamine, sõimamine, alandamine jpm. Kas sa tõesti usud, et sinuga niimoodi käituv inimene armastab sind?

Sinu tunded ei loe

Ühe poole lahkumine, teise mitte ärakuulamine või tema tunnete vähendamine kannab sõnumit: sinu tunded pole tähtsad. Ohvrile valatakse sisuliselt ämbritäis partneri saasta kaela ja siis jäetakse ta üksi. Julm vaimne terror, mille mõju lahkuv pool tavaliselt isegi ei aima, kuna tema ise ju selles olukorras pole. Kas sa usud, et õnnelik suhe on võimalik partneriga, kes sinu tunnetest ei hooli?

Vastutuse veeretamine ohvri kaela

Täiskasvanud inimene vastutab ise oma emotsioonide eest – kas ta tunneb end hästi, vihastab või rõõmustab. Vägivaldne partner väidab ja tihti tõemeeli usub, et tema heaolu tagamine on partneri kohustus. See on surnud ring: kõrvalseisja õlule asetatakse võimatu ülesanne ja teine usub, et saab sisemises rahulolematuses lõputult teist süüdistada. «Ühtegi päeva ei lase mul elada nii, et ma ei peaks su peale vihastama. Jälle sa rikkusid mul tuju ära!» «See solvab mu mehelikkust!»

Vägivallatseja tegelikult teab, et käitub teisega inetult, julmalt ja kasutab meetodeid, mida armastav partner iial ei teeks. Öeldes «aga ma ju armastan sind», püüab ta seda teadmist summutada ja petta nii ennast kui ka sind. Ja vahel ta tõesti ei soovigi halba, ta lihtsalt ei tunne vähem laastavaid suhtlusviise ning soov oma tahtmist saada näib õigustavat iga abinõu.

Tark tülitsemine

Pingeid tuleb ette kõigis suhetes. Kuid tülitsemise juures tuleb teada, et vaimne vägivald peab olema välistatud. Tülitsemine on emotsionaalsete erimeelsuste lahendamine. Kindlasti ei saa koos elades olla alati kõiges ühel meelel. Ühte sündmust võivad partnerid tõlgendada täiesti erinevalt. Vastastikune austus peab vaidluses alles jääma.

KUULA. Ära vasta enne, kui oled teise lõpuni kuulanud, ära sega vahele. Ära kuula valikuliselt ainult seda, mida kuulda tahad ega valmistu kuulamise asemel vastulauseks.

RÄÄGI ENDAST. Tülitsedes tuleb emotsionaalsus maha võtta. Räägi, mis sind häirib ja sulle haiget teeb. Räägi kõik häiriv kohe ausalt ära, muidu jäävad pinged aastateks kuhjuma. Ära üldista sõnadega «alati», «mitte kunagi», «kogu aeg».

HEA SUHTLEMINE EI OLE hinnangute andmine, moraali lugemine, sildistamine, lahenduste pakkumine. Kritiseerida saab käitumist, mitte inimest.

TOIMI HOOPIS NII: kuula, püüa mõista, võta teist sellisena, nagu ta on, peegelda teise tundeid, sõnastades kuuldu ümber, vali sobiv hääletoon.

Heade suhete nimel tuleb vaeva näha. Inimsuhted on õrnad ja neid tuleb hellalt hoida.

Allikas: MTÜ Abi Võti

Lahkuminek pole ainus lahendus

Vägivalla ohvritele soovitatakse tavaliselt lahkuda. Julmuse talumine oma lähisuhtepartneri poolt, tulgu see sõnade või rusikate kaudu, on halvav, tervist kahjustav ja muudab rumalamaks. Vägivaldne suhe ei võimalda kummalgi poolel inimesena kasvada. Ründav pool lõikab oma arenguvõimalused ära sellega, et projitseerib kõik varjukohad endas teisele. Tema rumalus ja piiratus süveneb, kuna kõigeks leidub süüdlane. Kannatav pool võib minataju sootuks kaotada, kahanedagi vaid teist ümmardavaks objektiks. Hirm ahendab mõtlemist, summutab loovuse, tapab initsiatiivi, ka tema muutub rumalamaks.

Oma teed minna ja uuesti alustada on üks võimalus. Tihti kordab vägivallatseja sama käitumist ja järgmise partneriga ning ohvri roll võib samuti korduda. Miks? Kumbki pole kaevanud põhjusteni.

Neil, kes ütlevad, et vägivalda ei saa lõpetada, on õigus. Reaktsioone saab maha suruda vaid ajutiselt, see pinnapealsus pole aga lahendus. Kuid põhjusteni kaevates on võimalik ka mürgiseks muutunud suhet arstida. Kogu käitumine on õpitud, seega saab alati ära õppida uue ja parema käitumisviisi. See on töömahukas ja raske, kuid ka võita on palju, aususe kaudu jõuame parema suhteni kui kunagi varem. Ründav pool võib uskuda, et teist võrdväärsena koheldes peab ta midagi juba kätte võidetut ära andma. Nii see pole. Tegelikult vajab temagi armastust ja aktsepteerimist, seda jõuga nõudes muudab ta ise selle saamise võimatuks. Õelate, vägivalda kasutavate inimeste hulgas, olgu need näägutavad naised või röökivad mehed, pole ainsatki õnnelikku.

Emotsionaalne vägivald on halb diil: ründaja lühiajaline nauding ohvri pikaajaliste kannatuste hinnaga.

Esmalt tuleks mõlemal poolel oma roll ausalt omaks võtta. Põhjus, miks tihti ei jää ohvrile muud võimalust kui lahkuda, ongi vägivallatseja jonnakas eitamine. Sellises olukorras lahendus puudub – ära peta ennast, et teist paremini armastades saad sa ta «päästa». Otsuse käitumist muuta saab teha vaid ründaja ise ning esimene samm on tunnistamine.

Abi on täiesti ausast vestlusest, kus lepitakse kokku, et kumbki ei anna hinnanguid. Kui oled harjunud partnerit vastasena nägema, on see raske, aga kujutle, et oled tema terapeut. Tõde ausalt päevavalgele tuua on ohtlik. Suhe võib lõppeda. Mustrit jätkata, olgu see nii hävitav kui tahes, tundub turvalisem.

Lahenduse poole liikumine algab sealt, kus jõutakse reaktsioonidest põhjusteni. Enamik põhjusi, mille pärast kakeldakse, on tühised sümbolid, mille taga on pettumused ja rahuldamata vajadused. Väga tihti elavad inimeste peas teadvustamata suhtemustrid, «kuidas peab olema». Kaasa võtame need kodust või teistelt eeskujudelt. Nende mõistmises võib peituda võti.

Rahulolematusel on võti

Maria tuleb kodust, kus isa oli majas boss. Tegi kõvasti tööd, sporti, ehitas perele maja... aga käratas peale. Ta kartis oma isa. Täiskasvanuna vaimustus teistsugusest mehest – Andres on peenetundeline muusik, arvestas naise soove. Kuid paraku õppis Maria eeskuju varal selgeks ka ebaterved viisid, kuidas omaenda frustratsiooni teise arvel välja elada.

Koos elades löövad välja teadvustamata väärtushinnangud: Maria valis isast erineva mehe, kuid mõõdab ja hindab teda ikkagi isalt saadud peremudeli vormiga. See on sama rumal kui sõimata kuldkala, et see puu otsa ronida ei suuda, samal ajal kui see oleks võimeline täitma kõik su soovid...

Naine ei vasta ootustele  – teda peab muutma! Surub jõuga täiesti teistsugust isiksust temale sobimatusse vormi. Vigastab, lämmatab ja lõhub ning siis on vihane, et tegevust edu ei saada.

Oliver on väga konservatiivsest perest. Mia vaba ja ülevoolav seksuaalsus köitis teda otsekohe. Naise kaasaks saades tundus talle, et on jackpot'i võitnud – selline naine ja minu oma! Kuid kooselus põrkuvad pidevalt mehe alateadvusse kinnistunud konservatiivsed vaated ja kallima särisevalt vaba, loominguline olemus. See tekitab mehes ebakindlust ja hirmu, pidevaid armukadedushooge, kriitikat ja skandaale. Tihti sisendab ründav pool ohvrile, et too on alaväärne. Ründaja rõhutab, et temal on suhtest ükskõik – see on jõuinstrument, sundimaks teist alluma. Glasuuri all võib olla hoopis hirm ise hüljatud saada.

Oliver ei igatse endale sugugi samasugust naist, nagu kasvades nägi, kuid vorm on ees. Naine ei vasta sellele – teda peab muutma! Surub jõuga täiesti teistsugust isiksust temale sobimatusse vormi. Vigastab, lämmatab ja lõhub ning siis on vihane, et tegevust edu ei saada. Mõlemad kannatavad.

Siin tuleks teha valik: kas lasta minna kodus nähtud mustril ja väärtustada teist sellena, kes ta päriselt on või lasta minna kaaslasel ning leida partner, kes raamidega sobib. Kuid areneda aitab meil just erinev kaaslane. Ideaalselt sobivat kaaslast pole olemas! Kõik need kraapivad kohad suhtes on võimalus iseennast paremini tundma õppida.

Mis sai edasi?

Maria puhises terve õhtusöögi. Keeras õhtul selja. Järgmine päev tõi Andres talle lepituseks lilled. Tundeline muusik ei suuda vihase naise kõrval olla ja teeb kõik, et terror lõpeks. Kuid endale aru andmata premeeris ta sellega vaimset vägivalda. Ja andis mõista, et temaga võibki halvasti käituda. Muster jätkub ja vaene mees saab täie volüümiga röökivaid vihapurskeid, mõnitusi ja alandusi aina tühisemal ettekäändel. Mehe enesehinnang ja elutahe aina langevad. Unehäired, madal enesehinnang, apaatsus, kahtlused kõiges... ta ei mäletagi, et oli kunagi elurõõmus, suurte lootustega mees.

Oliver oli pikalt ära. Kui ta tagasi tuli, hüppas Mia talle kaela ja palus samuti vabandust. Muster jätkus ja vägivald kasvas. Kuni ühel päeval vallandas Oliveri vihahoo sedavõrd tühine ettekääne, et Mial polnud võimalik teda enam välja vabandada. Ta sai plaksuga olukorrast aru, võttis südame rindu ning ütles kallimale: selline käitumine on vägivaldne ning tema ohvrina jätkata ei saa. Järgnes raevukas tüli, süüdistused, ähvardused, eitused... kuid Oliver jõudis viimaks punkti, kus ta oma vägivaldsust nägi ja omaks võttis. Kuna Mia ei öelnud kunagi, et mees ise on halb, vaid et selline käitumine on halb. Praegu käivad nad paariteraapias ja ütlevad, et nende suhe pole kunagi varem olnud nii lähedane ja kirglik. Lootust on...

*Loo valmimisel on konsulteeritud MTÜ Abi Võti ja Minudoc.ee lähisuhtevägivalla teemadele spetsialiseerunud psühholoogidega. Nimed on muudetud.

Märksõnad
Tagasi üles