Tõnu Tepandi laulud on meid saatnud üle viiekümne aasta. Laulud, mis võõra võimu all aitasid säilitada väärikust, julgustasid iseendaks jääma ning mõtestasid eestlaseks olemist, kõlavad värskelt ka praegu. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aegumatu inimlik sõnum puudutab hinge süvastruktuure ning on lausa ime, et Tepandi juba väga noore mehena midagi niivõrd olulist meis ära tabas. Seetõttu pole võib-olla ootamatu, et rikkaliku laulja-, näitleja-, lavastaja-, poliitiku- ja õpetajakogemuse pealt on ta oma elu ja tööd hakanud sügavamalt mõtestama. Kuidas elab mees praegu, mida teeb ja kuidas oma teguderohkele elule tagasi vaatab, rääkis ta Arterile praeguste olude tõttu Zoomi vahendusel.

Vikipeedias on su töökohaks märgitud: alates 2006. aastast muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli professor. Kas oled endiselt professor? Kui ei, siis mida teed?

Seda küsimust ma kartsingi, et mida õieti teen. Aga esiteks, ma olen emeriitprofessor, teiseks, mõni aasta tagasi vahetati mul südamemootori väljalaskeklapp ära. Pärast seda sööstsin uuesti tegevustesse, aga see lõppes kolm korda kiirabis... Ühesõnaga, ma ei hoolinud arsti hoiatustest, et pean ennast vaos hoidma ja käituma kuidagi teistmoodi. Ja siis, kui mind kolmas kord jälle kiirabiga ära koristati, teatati mulle, et vaata, Tepandi, kui sa nüüd veel meie sõna ei kuula, siis sure ära, meie sinuga enam ei jama. No mitte päris nii, aga... Ja siis ma kuulasin sõna, küll mitte hoobilt. Katkestasin kõik tegevused väljaspool meie Saue kodu. Alguses oli see väga-väga harjumatu, kõik asjad said pihta ja no ei olnud enam sedasamust... Tasapisi hakkasin nagu harjuma ja siis läksime Katriga (abikaasa Katri Aaslav-Tepandi – toim) järgmise sammu edasi. Mitte et me oleks midagi või kedagi kuskile maha jätnud, aga läksime edasi, teatrimängust edasi. Niisuguse teatud mõttes siiski natuke nagu väljamõeldud elu juurest päris elu juurde. Kusjuures keegi ei ütle, et teatri asjad, mis on andekate inimeste kirjutatud, lavastatud ja mängitud, ei ole päris, ikka on.

Väga põnev. Kuhu te siis edasi läksite?

Mind on ammu huvitanud maailma tervikpildi ehitus, kuidas see krempel käib ikkagi. On ju ilmselgelt olemas mingid asjad, mida me ei näe ega taju ka. Piilusin juba ammu aega tagasi Piibli raamatut ja teisi vastavaid kirjutisi. Ja kui Katri ühel päeval küsis, ega ta hulluks ole läinud, kui tahab usuteaduse instituuti minna, vastasin, et hulluks või mitte, aga mine. Siis läks nagu teine käik sisse.