R, 27.01.2023

Puurikukk, lendavad taldrikud ja suitsetav vanajumal

Krister Kivi
, Arteri toimetaja
Puurikukk, lendavad taldrikud ja suitsetav vanajumal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jürka talus käib neid, kelle jaoks argielu või meditsiin piisav ei tundu. Enamasti näevad protseduurid ette eri kohtades paigal istumist. Ja vahel tuleb ka pattu kahetseda. 
Jürka talus käib neid, kelle jaoks argielu või meditsiin piisav ei tundu. Enamasti näevad protseduurid ette eri kohtades paigal istumist. Ja vahel tuleb ka pattu kahetseda. Foto: Sander Ilvest

Eestis on ohtralt selgeltnägijaid, manajaid, maatarku ja pikalt üksi elanud inimesi, kelle ainsaks seltsiliseks siin ilmas kass või koer. Vahel on raske öeldagi, kes on kes.

Auto kihutab Jõgevamaa poole, fotograaf ja ajakirjanik küüdis. Akna tagant tuhiseb laskuvas hämaruses mööda lagedaksraiutud metsadega õnnetu maa ja täpselt samamoodi lendab minevikku ka aeg. Juba ongi selge, et kokkulepitud kellaajaks me küll kohale ei jõua, ning tuleb haarata telefon.

«Ma ju tean seda!» on kähe mehehääl – nimetagem teda Jürkaks – hilinemisest kuuldes emotsioonitu. «Ma tean KÕIKE!»

Ning kohe, kui olen sõna «kõike» jõudnud üles kritseldada, järgneb käsk: «Kui pood ette jääb, siis tooge kaks pudelit viina! Ma pean seda… ingverileotist… tegema. Aga Liv**o oma ärge võtke, see ei kõlba kuskile! Kõige parem on Vene oma!»

*

Kitsas põllutee aheneb künklikuks kujaks ja mida rohkem ragiseb rataste vahel kõrsi, seda uskumatumana näib, et pimedusepeitu võiks jääda veel mõni maja. Kuid just siis vilgub läbi pimeduse ja põõsaste Jürka taskulamp saabujaile majaka kombel (jah, kuidas ta teadis oodata nii minutipealt?).

Koerad kargavad ja uluvad ning ka peremees ise, hall habe turris, põrnitseb tulijaid teatava teravusega. Telefonid, kuuleme, tulevat heaga autosse jätta, sest eespool olevat energia nii võimas, et see mobiilid katki põletab.

Mina muidugi ei näe neid lõõmavaid energiasambaid heinamaal, ufode laevastikku kõrgel talumaja kohal stratosfääris ega muidugi mitte ka Jürka salapärast Sõpra, kes sellegipoolest on langetanud juba hulga otsuseid minu kohta, mida nüüd meile edastatakse vastuvaidlemist välistaval häälel: «Te peate jääma siia kolmeks tunniks!»

«Ma ei ole küll kindel, kas me kolm tundi siin olla saame,» prigisen.

Jürka põrnitseb ega ütle sõnagi.

Märksõnad
Tagasi üles