N, 2.02.2023

AK ⟩ Valdur Mikita: kurja karu kanni all

Valdur Mikita
, kirjanik
Valdur Mikita: kurja karu kanni all
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 22
Valdur Mikita
Valdur Mikita Foto: Sander Ilvest

Nägemus Eestist või «Nägemist, Eesti!» – see on küsimus.

Kuidas kirjeldada aega, milles elame? Milline on meie aja koondportree? Maalime hakatuseks ühe võimaliku ajavaimu karikatuuri. Muutunud eluvaade on sünnitanud kaks ebasümpaatset omavahel seotud nähtust: agressiivsuse ja ükskõiksuse. Kõige eemaletõukavam on nende hübriid: hingeliselt tardunud inimloom, kes paneb agressiivselt tuima. Ta õõtsub suure osa päevast Suure Ükskõiksuse basseinis, kuniks äkitselt väljub tema lötakast kerest võigas mürgi ja lolluse juga. Olles säherduse aerosooliga ruumi üle piserdanud, variseb ta tagasi koomalaadsesse seisundisse, millest ei tungi läbi ükski ümbritseva maailma kiir. Selline olek kestab kuni järgmise purskeni, mis vallandub sama ootamatult, nii et selle vastu ei ole lihtsurelikel end võimalik mitte kuidagi kaitsta.

Seesinane aeg sünnitab rohkesti avaliku elu tigelasi. Neid iseloomustab kolm tunnust: mädameelsus, kolekeelsus ning püksisäärest või kleidiserva alt on näha tilpnemas jubedaid prussakajalgu. Vanasti võis poliitik olla vintis, see oli andeksantav. Tänapäeval keerab aatemees isegi kaine peaga vastasele vindi sisse.

Tuimaks ja tigedaks muutuvad siiski üksikud. Küsimus on selles, mis saab massist? Järjest suurem osa inimesi tõmbub märkamatult sisepagulusse, siin kulub nõukogude inimese elukool marjaks ära. Paljud veel mäletavad aegu, mil püüti võimalikult vähe suhestuda kõige sellega, mis ümberringi toimus. Praegu ühendab inimesi viirus, aga kui seda ka ei oleks, mis meil siis üldse ühist oleks? Ma arvan, et selline «äraminek» on eestlastel päris hästi õnnestunud, niisugune on olnud rahva ellujäämistaktika läbi sajandite. Kuid sellised hinged kaugenevad vähehaaval tahes-tahtmata ka riigist. Igaühel on tung vägivalla eest pakku minna. Kui avalik suhte- ja mõtteruum muutub aasta-aastalt üha kurjemaks, tuleb sealt kaugemale hoida. See on igati loogiline.

Kuid nüüd ootab riiki ees järgmine katsumus. Eemaldunud inimesed on kerge saak vandenõuteoreetikutele. Näoraamatu ajastul omab võimu eksiarvaja, kel on kätteõpitud võimekus tugineda väljamõeldud allikatele. See on paranoia kasvulava, kus tõde ei pääse löögile. See avaliku ruumi vaenulikkus, mis nad eemale peletas, see kantakse nüüd üle riigile ja ühiskonnale, vahel tervele maailmale. Umbluu-inimene radikaliseerub. Ja teeb seda peamiselt seepärast, et ta ei leia endale maailmas kohta. Vaenulikus ruumis ei leia paljud inimesed enam hingepidet ja põgenevad maailmadesse, millest kujunevad mürgiastlad riigikaru tagumikus.

Kui targad ei räägi, hakkavad rääkima vähem targad. Kui ka need lõpetavad kõnelemise, siis kostab ruumist üksnes kurja karu karjumist. Süvariik on sündinud. Kestab tigekultuuri aasta.

Selleks, et inimestest ei saaks viirusekandjaid, tuleks tegelda preventsiooniga. Kuid sisepagulasest vihameest on raske ära tunda. Asi on selles, et tänapäeval suudavad inimesed organiseeruda väljaspool riike ja ühiskondi, osa neist on heitunud, osa suisa vaenulikud. Siiani puudus riigil aseaine, n-ö lindpriidel polnud kuhugi minna. Nüüd on ja paljud neist ongi juba läinud. Kuradi võitlus inimhingede pärast on alanud. Globaalsel näitelaval toimub kurja sõna epideemiline levik ja see lülitab miljoneid inimesi ühiskonnaelust välja. Küsimus ei ole mitte ainult lollides. Mida targem ja tegusam inimene, seda vähem ta räägib – see on üldine tendents, mis aastatega üha süveneb. Kui targad ei räägi, hakkavad rääkima vähem targad. Kui ka need lõpetavad kõnelemise, siis kostab ruumist üksnes kurja karu karjumist. Süvariik on sündinud. Kestab tigekultuuri aasta.

Mida siis teha? Lihtsalt öeldes peaks rahval varuks olema üks ühine nägemus, millesse üheskoos uskuda, miski, mis hoiaks mesilaspere koos. Kui see hakkab lagunema, lagub ka sülem laiali. See on tuntavalt olemas olnud kogu taasiseseisvusaja vältel, kuid nüüd on see vaevu tajutav. Inimesed ei tea enam, millesse uskuda. Pole enam liidreid, kes selle alusmõtte usutavalt sõnastaksid. Kõik see suurendab kollektiivset ängi, kibestumist ja peataolekut. Elu on kinni jooksnud, ümberringi valitseb mitteloominguline kaos. Toru küll niriseb, aga kõri on umbes. Summ tiksub loogeldes loojangu poole.

Nii vaikimine kui karjumine on protest millegi suurema vastu. Dialoog inimeste vahel on katkenud, kes möirgab tühjusesse, kes vaatab aknast välja. Sellises maailmas on jäänud õieti ainult kaks jutupunkti – joomine ja vananemine. Millegipärast on need kaks nähtust Eestis ehmatavalt sarnased. Selle asemel, et elust rõõmu tunda, joovad inimesed siin end kurjaks, vaeseks ja haigeks. Ja eestlane vananeb enam-vähem sama algo­ritmi järgi. Vananemine ei ole Eestis protsess, see on paratamatu diagnoos. Eesti ei kuulu nende väheste privilegeeritud riikide klubisse, kus vananemine on väärikas. Seetõttu ei ole meil enam kuigivõrd ka vanu tarku mehi. Eestist on saamas vanade kurjade meeste riik.

Küsime nüüd, mis on selle põhjus, mispärast vajus maailma kõige targem rahvas sellisesse mülkasse? Tarkus ei loe, kui puudub usk. Usu jõud on määratu, kuid inimene ei tea enam, millesse uskuda. Selleks on vaja teenäitajaid, kes meie usu sõnastavad. See, millesse usume, muutub «Eestiks» alles paarikümne aasta pärast. Vahel kulub selleks mitu inimpõlve. Usk ei ole ratsionaalne, see on seotud üldinimliku ja hingeliselt kirgastava müüdiga. Just seetõttu on seal varjul loovat jõudu, mida ei ole võimalik ammutada argisest ja ratsionaalsest maailmast. Jakob Hurda ettekuulutus «Kui me ei saa suureks arvult, siis saagem suureks vaimult» on laetud vanatestamentliku jõuga. Tal polnud mingit mõistuspärast alust seda väita. Selline mõte eiras senise ajaloo loogikat. See oli prohvetlik nägemus maailmast, mida veel ei olnud.

Nõndaviisi on see, millest «Eesti» on ehitatud, mõnes mõttes ka taevalik alge. See on ime. Usk millessegi, mida terve mõistuse seisukohalt ei saaks olemas olla. Õnn (ja vahest ka riigiõnn) on otsekui tuulest võetud usk. Õnnel on tugev irratsionaalne alge. See tähendab, et inimene, kellele on elus rohkem antud, kes teeb justkui kõik õigesti – õnn võib ta ikkagi maha jätta. Ja see, kelle vastu elu pole olnud kuigi heatahtlik, võib poolkogemata oma õnne leida. Mõni tee läheb otsejoones, mõni jookseb kiira-käära. Karl Ristikivi äratundmisele, et kõikide teede pikkus on ajas võrdne, ei ole midagi lisada. See ütleb midagi olulist ka õnne kohta. Kui tahame, et Eesti oleks õnnelik, peame mõtlema teispoole selle elu piire. Uskuma elu avarusse, suurde mõistatusse, mis on otsapidi meie sees.

Niisiis oleme jõudnud peamise juurde: usk Eestisse. Mida kaugemale pilgu heidame, seda enam paistab silma üks imelik asi – inimeste ja rahvaste saatuse määrab suuresti see, millesse nad usuvad. See, millesse usume, võib olla määrava tähtsusega, kummale poole kukub ajaloo münt. Rahva elujõud on otsesui seotud müüdiga. Müüdita rahvast ei saa olemas olla. See on nagu paat, mis kannab inimesi läbi ajaloo. Ja küllap võib neid päikesevenesid olla rohkemgi kui üks.

Millisest suunast siis seda kirgastavat müüti otsida? Sõnastada ma seda ei julge, kuid ühele võimalikule teeharule söandan osutada küll. Eesti peaks olema tark nagu Hardi Tiidus, kiire nagu Ott Tänak ja prohvetlik nagu Jakob Hurt. See tähendab, et Eesti kõige suuremaks varanduseks on ja jääb inimeste mõistus. Teine Eesti strateegiline ressurss on kiirus. Kasvu poolest väikesel on vähem jõudu, kuid kiirus ja osavus võib selle kompenseerida. Oleme saanud omamoodi sotsiaalseks katselaboriks erinevate eluvaldkondade jaoks. Eesti on mitmel korral veenvalt tõestanud, et siin välja töötatud lahendused sobivad ka palju suurematele ühiskondadele. See, mis passib hiirele, sobib ka elevandile.

Eesti peaks olema tark nagu Hardi Tiidus, kiire nagu Ott Tänak ja prohvetlik nagu Jakob Hurt.

Kui «Tänakut» ja «Tiidust» on Eestil õnnestunud päris hästi järele teha, siis Hurt on Eesti jaoks veel avastamata ressurss. Kuidas siis Eesti võiks edaspidi «Hurta» teha? Jakob Hurt taipas intuitiivselt, mis on Eesti kõrgkultuur – suulises kultuuris on selleks vanad pärimuslikud tekstid. Tema innukal juhatusel sündis lühikese ajaga üks maailma esinduslikumaid rahvaluulekogusid. See oli väikesest maakohast pärineva luteri pastori kummardus soome-ugri maailmale.

Eestis oleme kohati nii palju ajast maas, et mõnes mõttes oleme juba ajast ees. Siin on olemas terve hulk asju, mis suuremas osas Euroopast kadusid juba aastakümnete või isegi -sadade eest. Loetlegem neist mõned: puhas õhk, joodav põhjavesi ja viljakas muld; pimedus ja vaikus; vana asustusmuster ja paigapärasus, mis tsiviliseeritud maailmast haihtus juba sajandite eest. Meil on palju vaba ruumi, mida saab täita nii tunnete kui mõistusega, kui nii võib öelda.

Osutagem veel ühele omapärasele trendile: tänapäeva maailma kõige moodsamad nähtused lähenevad sageli kummalisel moel eesti põlise maaelamise kujule ja mõtteruumile. Ülerahvastatud, -reguleeritud ning -tsiviliseeritud maailmas hakkab ääremaa kehastama omamoodi inimeste igatsuste keskpunkti. See, mis praegu on pärapõrgu, võib ühe-kahe põlvkonna pärast vabalt olla üks suuremat sorti ime. Euroopa mõttemustreid arvesse võttes on ka Eesti kõige suurem kolgas ikkagi kauguse poolest «äärelinn».

Eesti maapiirkondade kõige suurem probleem on vaesus. Riigi edulugu saab otsa seal, kus lõppeb linna piir. Meil on kombeks öelda, et Eestis oli kohti, kuhu ei jõudnud isegi nõukogude võim. Ent igale poole ei ole päriselt kohale jõudnud ka praegune Eesti riik. Kui «tarkus» ja «kiirus» pesitsevad peamiselt linnades, siis «Vana-Eesti» asualaks on kolkaküla. Eesti edulugu on senini sündinud peamiselt kiiresti kohanevast linnakultuurist. Kui aga heidame pilgu kaugemale tulevikku, siis just eesti kultuuri kõige vanemates kihtides võime aimata uute tulevikutrendide sündi. Ajal, mil globaalse masinavärgi karulõugu lõksutavad hammasrattad kipuvad raginal kinni kiiluma, tundub soome-ugri müüt elusam ja tähendusrikkam kui iial enne.

Märksõnad
Tagasi üles