R, 9.12.2022

Maarja Vaino: positiivsuse türanniast

Maarja Vaino
, kolumnist
Maarja Vaino: positiivsuse türanniast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 15
Maarja Vaino.
Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu
  • Tänavu on jõulud teistsugused
  • Enese positiivseks sundimine tekitab lisastressi
  • Õnn on erakordne, mitte tavaline

Inimesed ei suuda olla pidevalt ja ühtemoodi õnnelikud, see ei ole ega saa olla argirutiin, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Jõulud on üks aasta helgemaid ja rõõmurikkamaid tähtpäevi. Suguvõsad saavad kokku, valitseb pühalik harmoonia ning sotsiaalmeedias jagatakse üksteise võidu pilte, kus peal on õnnelikult naeratavad inimesed. Iseenesest on tore, et selline ideaalkuvand on olemas, sest eks harmoonia ja õnnetunne ole inimhingele vajalik kosutus.

Kuna tänavu on jõulud teistsugused – lähedased ja sõbrad ei pruugi tavalisel kombel kohtuda ning harmooniast on asi kaugel, sest nii mõnigi on kaotanud töö või sissetuleku –, võiks vahelduseks küsida: kas õnnelik olemine pole äkki üle tähtsustatud?

Meile on ühiskondlikult üsnagi agressiivselt peale surutud nõue mõelda positiivselt. See läänelik (kuigi oma sügavamas olemuses ka omajagu idalik) mõttemall saabus oma keep smiling’uga üsna ruttu pärast Eesti vabanemist okupatsioonist. Mis peamine: kui vanasti vastati küsimusele «kuidas läheb» eestlaslikult «pole viga», siis uus mood nõudis paremaid vastuseid. Edukultus tõi kaasa vajaduse iseennast esile tõsta ning esitleda inimesena, kelle käes õnnestub kõik, kes oskab elada ja juba elabki unistuste elu. Sotsiaalmeedia keeras sellele omakorda vindi peale. Nii on õnnelikkus ja positiivsus muutunud supersimulaakrumiks, mis ühtlasi toidab hiiglaslikke tööstusharusid.

Tegelikult ei suuda inimesed olla pidevalt ja ühtemoodi õnnelikud. See ei ole juba bioloogiliselt võimalik, sest on organismile omajagu kurnav, nagu ka armunud olek või kõht kõveras naermine. Õnnelik olemine on tugev tunne ja sellisena eriline kogemus. See ei ole ega saa olla argirutiin.

2 MÕTET

  • Meile on ühiskondlikult üsnagi agressiivselt peale surutud nõue mõelda positiivselt.
  • Tänavused jõulud on ilmselt üks neid aegu, kus ei pea tingimata tegema nägu, et kõik on hästi.

Väidetavalt ei ole meie aju evolutsiooniliselt õnnelikkusega üldse eriti arvestanud. Aju on tähtsamaks pidanud analüütilisi võimeid ja teisi ellujäämiseks vajalikke omadusi. Tuleb välja, et õnnelik olemine nende hulka ei kuulu. Lisaks võivad positiivsed ja negatiivsed emotsioonid eksisteerida ajus üksteisest suhteliselt sõltumatult: negatiivsete emotsioonidega tegeleb pigem parem- ning positiivsetega vasakpoolne ajupoolkera.

On ka välja uuritud, et inimesed, kellel on kombeks oma negatiivsete tunnetega tegelda, kogevad negatiivsust vähem. Kena paradoks, mis seab kahtluse alla õnnetööstuse sugereeritava kinnisidee, et «positiivselt» mõtlemine lahendab kõik probleemid. Hiljutised uurimused väidavad isegi vastupidist: enese positiivseks sundimine tekitab lisastressi ega aita tegelikult muresid lahendada.

Positiivsuse türannia võib olla lausa saatanlik, sest sugereerib: kui sul ei lähe hästi, kui sa ei tunne end õnnelikuna, kui sul on elus probleeme, siis järelikult oled ise süüdi. Oled ise mõelnud või käitunud valesti, pole olnud piisavalt positiivselt häälestatud. Kui inimesel läheb halvasti, vaadatakse tema peale viltu.

Aga kogu aeg ei lähe kellelgi ühtemoodi. On paremaid ja halvemaid aegu, öelgu Alliksaar pealegi, et loeb ainult hetk, milles viibime praegu. Ning tänavused jõulud on ilmselt üks neid aegu, kus ei pea tingimata tegema nägu, et kõik on hästi. See pimedaim aeg aastas on ju pööriaeg, mis tähendab, et oleme kuskil päris all, pimedas põhjas. Seal võib ju ka kogeda tundeskaala teisi lainepikkusi, tunnetada inimeseks olemise eri tahke, süüvida väljapoole naeratamise asemel iseendasse.

Liikumine ainult ühes ettenähtud ja «õiges» õnnelikkuse kategoorias ka devalveerib selle lõpuks. Introvertsetel eestlastel ei olegi olnud kombeks oma tundeid nii kergesti välja näidata. Seetõttu on meie keeles sõnadel «õnnelik», «armastus» või «vihkamine» võib-olla tugevam tähendusväli kui mõnes teises, näiteks ingliskeelses kultuuriruumis, kus väljendid «I hate it» või «I love it» võivad kõlada hoopis igapäevasemalt ja kulunumalt kui eesti keeles öeldud «Ma vihkan» või «Ma armastan».

Tugevate tundesõnade äraleierdamine muudab nende tähenduse pinnapealseks, nii et kui ühel hetkel oledki nii õnnelik, et süda tahab sees lõhkeda, siis ei olegi enam sõna, millega seda tähistada. Hiljuti riigikogule esitatud vihakõne seadus on ka hea näide: vihaks võib selles eelnõus tituleerida juba peaaegu ükskõik mida, vastavalt tõlgendusmeisterlikkusele või pahatahtlikkusele. Ainult vihaga selle sõna tegelikus tähenduses ei pruugi sellel kõigel pistmist ollagi.

Tugevate tundesõnade äraleierdamine muudab nende tähenduse pinnapealseks, nii et kui ühel hetkel oledki nii õnnelik, et süda tahab sees lõhkeda, siis ei olegi enam sõna, millega seda tähistada.

Mis aga veel hullem – kui näiteks võetakse vastu viha keelav seadus, siis võib järgmiseks ees oodata õnnelik olemist kohustav seadus. See ei olekski nii võimatu. Aldous Huxley kirjeldab oma teoses «Hea uus ilm» ühiskonda, kus kõik inimesed peavad olema ühtmoodi õnnelikud ja kui ei ole, aitab neid selles väike tablett. (Millegipärast meenub siinkohal õudne väljend «idioodi naeratus».) Peategelane, kelle tundeskaala ja mõtlemismallid on mitmekülgsemad, muutub sellises ühiskonnas lausa ohtlikuks. Samasugune hea uue ilma stiilis pealiskaudne, lõkerdav maailmapilt surub ennast juba päris hoogsalt peale. Juba nõutakse, et lapsed peavad näiteks koolis olema kogu aeg õnnelikud, kuigi kool on ennekõike tööd ja pingutust nõudev haridusasutus, mitte õnnepalee.

Ühiskonna õnnelik olemise kinnisidee ja seda taastootev õnnetööstus põhjustavad paljudele inimestele sealjuures depressiooni ja kannatusi. Eks ole jõuluaeg tuntud kui üks aeg aastas, mil tehakse palju enesetappe. Enese läbikukkumise tunnetamine kõigi nende avalikkuses esitletud õnnelike inimeste keskel võib tõesti mõjuda rängalt.

Eelneva jutuga ei taha ma mõistagi soovitada inimestele ebaõnne ja kurbust, kaugel sellest. Pigem tahan rõhutada õnne erakordsust. Võiks vahelduseks meenutada seda, et «õnn» on üks päris vana soomeugri sõna ja ei ole ilus seda imporditud pseudoõnnelikkusega ära lörtsida. Pealegi arvatakse, et «õnn» on sõnatüve «õõs» tähenduslikult eristunud variant. Etümoloogiasõnastikus tuuakse välja järgmine tähendusareng: ’tühi koht’ › ’olukord’ › ’saatus, hea õnn’.

Mida see oma sügavamas olemuses tähendada võiks, on pööriöö pimeduses hea mõtlemisaine.

Märksõnad
Tagasi üles