AK ⟩ Krista Fischer: koroonaviiruse tõttu peame õppima päriselt digiühiskonnas elama

Kuigi sajaprotsendilist tõenäosust ei anna ükski viirusevastane abinõu, tasub neid siiski järgida - sellisel juhul saab olla kindel, et oleme teinud omalt poolt kõik, et nakatumise tõenäosust minimaalsena hoida. FOTO: Sille Annuk

Käesoleva aasta kangelased on nii meditsiinitöötajad kui ka teadlased, kes on aidanud meil meid kõiki tabanud tundmatuses, infotormis ja vastuoludes orienteeruda. Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor Krista Fischer tõdeb, et alguses ei tundnud ta ennast teadusnõukojaga liitudes kuigi kindlalt, kuid nüüd on seal loodud mudelid ennast tõestanud ja näib, et ka poliitikud on õppinud teadlaste nõu kuulama.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Detsembri algul valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Fischeri ka enda liikmeks. Vastsed akadeemikud on kutsutud osalema traditsioonilisel väiksemas ringis toimuval akadeemia aastalõpu õhtusöögil. Nagu paljudes peredes üle Eesti, läksid ka akadeemikute seas lahku arvamused, kas keset pandeemiat tuleks ikka jõulusid pidada. Hea traditsiooni kohaselt küsiti nõu liikmelt, kes sellest küsimusest kõige enam teab.

Fischer tunnistab, et oli küll veidi ebalev, aga andis siiski vastuse, et see on täpselt selline üritus, mis tasuks pigem ära jätta. «Praegustes oludes on küll kangesti kahju, et nii pidi minema. Muidugi oleks tore, kui saaks kohtuda, aga ehk siis mõni teine kord – eks ajad muutuvad taas,» ütleb ta.

Teadusnõukoja liikmena olete üks koroonapiirangute n-ö nägudest. Kui raske on teil endal hoida seda distsipliini, mida propageerite?

Ülikoolis töötades mul väga palju keerulisi dilemmasid olnud ei ole, sest meil on loengud juba kevadest peale toimunud kas hübriidvormis – nii, et mõned kohal ja paljud mitte – või siis viimasel ajal ka päris videoloengutena.

Tudengitega näost näkku kohtumist ei ole tükk aega olnud ja oma tööd saan kodus teha sama hästi kui siin Deltas, aga ka siin olen üksinda kabinetis. Kui korra kohviruumis ühe-kahe inimesega kohtuda, siis ka seal on maskid ees, nii et väga palju dilemmasid ei ole ette tulnud.

Ka oma pere sees oleme otsustanud, et kui tavaliselt oleme jõule pidanud kolme-nelja perega, siis nüüd oleme ka iga pere ikka eraldi oma kodus, et vältida viiruse levikut.

Kuidas teil endal praegu tunnetus on: kas inimesed saavad selle kõigega hakkama ja suudavad soovitustest kinni pidada?

Arvan, et see paneb muretsema. Kui eriolukord kevadel tuli, oli see kõik meie jaoks uus ja hirmu oli ehk liigagi palju, kuid samal ajal tulid inimesed sellega ikkagi kaasa ja saime viiruse levikule efektiivselt piiri panna. Praegu tundub, et inimesed on väsinud ja olukorraga ära harjunud. Osa võib-olla ei tunnegi kedagi, kes on haigeks jäänud, ega oska enam muretseda. Ma ei tea, kuidas seda sõnumit saaks paremini levitada. Praegu on jälle oluline teha ise kõik selleks, et viiruse levikule mitte kaasa aidata.

Ilmselt ei ole te kunagi oma elus ajakirjanduse nii suure tähelepanu all olnud kui praegu. Kuidas sellega hakkama olete saanud?

Tähelepanu on igal juhul märksa suurem kui varem. Eks ka näiteks Veerpalu dopingukahtluste (Fischer oli üks teadlastest, kes näitas ära, et Andrus Veerpalu 2011. aasta dopinguproovide analüüs ei olnud teaduslikult pädev, mistõttu Veerpalu ka omal ajal süüdistustest pääses – K. M.) ja Geenivaramu asjadega seoses on tulnud ajakirjanikega rääkida, aga seda, et ma ei jõuaks isegi eriti enam asjasse süveneda, ei ole olnud.

Olen õppinud, kuidas oma sõnad läbi mõelda, ja märganud, et kui ütlen välja mingi lause, milles ise veidi kahtlen, kas peaks ütlema, siis pannakse ikka see pealkirjaks. Eriti kui ta natuke sinna poliitika poole kaldub ja sealt kumab läbi mingit kriitikat või midagi, mida saaks kriitikana tõlgendada. Vahel on naljaga pooleks tunne, et meedia on valitsusega suuremas opositsioonis kui opositsioon ise. Vähemalt mõnede väljaannete poolest.

Kui juba poliitika jutuks tuli, siis kuidas on see aasta mõjutanud teie usku teaduspõhisesse otsustusprotsessi? Kas teadlaste sõnumit kuulatakse või peab neid «survestama», nagu hiljutises Eesti Ekspressi artiklis väideti, et olete teinud?

Üldiselt ikka kuulatakse. Tolle Ekspressi «survestamise» loo peale olin algul veidi üllatunud, aga lõpuks tundus see pigem naljakas. Nagu oleks see mingi action-filmi reklaam, milles mina, Mihhail Kõlvart ja Urmas Klaas kolmekesi mingit suurt riigipööret läbi viime. Aga üldiselt mulle muidugi meeldib, et teadlased on saanud tähelepanu ja sõna, sealhulgas ka paljud, kes varem ei ole ajakirjanike huviorbiiti sattunud.

Lisaks ajakirjanikele on mulle palju helistanud ka poliitikud – nii valitsuse kui ka riigikogu liikmed, kes tõesti tahavad otsesest allikast infot ja tahavad arutada. See, et helistab poliitik teadlasele, et arutada riigi jaoks olulisi asju... ma väga loodan, et kui kriis ühel hetkel selja taga on, ei kustuta nad oma telefonidest neid numbreid ära, ja et see komme jääb külge.

22.12.2020 28.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto